Inimkonna parim võimalik arengumudel on kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus, kirjutab Isamaaliste mõttekoja liige Tiit Kärner.
Arengukavas „Eesti 2035“ on ühe eesmärgina toodud riigi avatumaks muutmine. Sellisel kujul püstitatuna on see eesmärgiks täiesti kohatu, nii nagu oleks seda ka riigi suletumaks muutmine. Sõna „avatud“ on muutunud sama loosunglikuks kui Nõukogude Liidus oli sõna „kommunism“. Neid ühendab see, et mõlemad kujutavad endast teatud ideaali, unelmat, mille poole püüdlemine on küll ilus ja hea, kuid mis konkreetse sihina ei ole kasutatav. On korduvalt meelde tuletatud, olen seda isegi teinud, et sajandivahetuse tuntumaid kultuuriuurijaid Claude Lévi-Strauss hoiatas inimkonda UNESCO tribüünilt ühiskondade liigse avatuse eest[i]. Põhjuseks see, et avatus vastandub maailma mitmekesisusele. Mitmekesisus on aga arengu eelduseks.
Miks mitmekesisus seda on, seda mõistis esimesena Charles Darwin. Loodusliku arengu tagab Darwini triaadi nime all tuntud mehhanism, mille koostisosadeks on pärilikkus, muutlikkus ja looduslik valik. Muutlikkuse ülesanne on luua varieeruvaid koopiaid, pärilikkusel nende säilitamine loodusliku valiku jaoks ning looduslik valik on see, mis nende koopiate suhtes otsuse langetab ning parima välja valib. Muutlikkus toimib juhusepõhiselt, valik aga kontrollib tulemust antud looduslikus kontekstis. Nii toimub areng.
Sajand hiljem, möödunud aastasaja keskel taibati, et see, mis kehtib bioloogilise arengu kohta, kehtib loodusliku arengu kohta üldiselt. Eluslooduses jälgitav uute korrapäraste struktuuride – näiteks uute liikide – teke ei ole vastuolus termodünaamika teise seaduse poolt ennustatud arenguga struktuuritu tasakaaluoleku – nn soojussurma – suunas, vaid tulenebki sellest, nii nagu Maa temperatuurierinevuste tasandumine sünnitab korrapärase ehituse ja käitumisega keeristorme. See nähtus, mida nimetatakse iseorganiseerumiseks, võimaldab seletada Universumi kogu arengut ühtsest vaatenurgast ning on kaasaja teadusliku maailmapildi üldaktsepteeritud aluseks.
Küsimust sellest, kas see on rakendatav ka inimühiskonnale, käsitles akadeemik Harald Keres oma 1980. a „Loomingus“ ilmunud artiklis[ii]. Ta jõudis järeldusele, et inimkonna arvukus on statistiliste seaduspärasuste avaldumiseks piisavalt suur, samas hämmastas teda, et inimkonna spetsiifiliseks iseärasuseks peetav mõistuslikkus inimühiskonna käitumises ja ajaloos kuidagi ei avaldu. Need statistilised seaduspärasused, mida jälgida võime (näiteks Gini koefitsiendi väärtuses kajastuv varanduse ebaühtlane jaotus, Pareto printsiip ehk suhte 80:20 laialdane esinemine jms), oleksid ühesugused nii mõistuslike, mõistuseta, kui ka eluta objektide korral. „Inimkonnal on saatus, mida ta pole võimeline mõjutama senikaua kuni tema tegevust kontrollib juhus,“ oli Kerese kokkuvõte.
Viimase paarikümne aasta jooksul on arusaamisele jõutud miks see nii on. Emotsioonide teaduslikud uuringud on näidanud, et inimeste käitumist juhivad suuresti samad impulsid, mis suurel osal loomadel. Teadvustatuna nimetame neid tunneteks. Inimese eripära väljendub selles, et me suudame tundeid keele abil väljendada, kuid samas teadvuse abil väga vähe juhtida. Ülevaate elusolendite, sealhulgas inimese, ja ühiskondlike institutsioonide kujunemisest ühtse loodusliku evolutsiooniprotsessi käigus võib leida siin viidatud raamatust[iii].
Selline on maailm, milles me elame. Ja meie olemasolu pole midagi enesestmõistetavat, tegelikult on see suur ime. Selleks, et elu ja isegi tähed ja planeedid üldse tekkida saaks, peavad meie maailma füüsikalised konstandid omama väärtusi väga kitsas vahemikus. Lisaks peab maailm olema piisavalt juhuslik, varieeruv, erinevaid arenguvõimalusi pakkuv. Ning nii see kõik on – muidu meid ei eksisteeriks (seda sedastust nimetatakse antroopsuse printsiibiks).
Selle muutlikkusega puutume pidevalt kokku. Inimesed varieeruvad väliste tunnuste, füüsiliste eelduste, vaimsete võimete järgi. Enamasti on need erinevused eluks väheolulised, vahel tõsisemad (idioodid ja geeniused). Siia mahuvad ka kõik „78 erinevat sugu“ ning kõik seksuaalhälbed. Bioloogiline norm on aga üsna täpselt paigas – see, mis tagab inimsoo kestmise ning arengu jätkumise.
Sotsiaalse normi varieeruvus on aga väga suur. Kõik olemasolevad kultuurid on osutunud elujõuliseks oma keskkonnatingimustes. Iga ühiskonna, iga rahvuse jaoks on tema kultuur edukaks osutunud käitumise, seega ellujäämise emotsionaalselt kinnistatud eeskiri ning selle liikmed kaitsevad seda instinktiivselt. Inimkonna jaoks tervikuna on kultuuride paljusus eelkirjeldatud põhjusel ülioluline. Seda eriti muutuvate keskkonnatingimuste korral. Nii erinevate taime- ja loomaliikide kui ka erinevate kultuuride olemasolu on loodusrikkuse võrdtähtsad osad Maa edasise arengu jaoks. Paljud nn rohelised liikumised ei näi seda taipavat, mis sunnib nende eesmärkides kahtlema.
Viimase paarisaja aasta jooksul tehtud katsed inimkonna arengut teadlikult juhtida on olnud katastroofilised. Üks olulisi põhjusi on see, et need katsed on toetunud sotsiaalsetele ideoloogiatele, mille arusaamad inimesest ja ühiskonnast on olnud väärad. Eriti hukatuslik on olnud ettekujutus, et inimeste käitumist saab ühiskondlike tingimuste muutmisega suvaliselt suunata. See mitte ainult ei vii paratamatult ebaõnnestumisteni, vaid paneb ka süüdlasi otsima ja karistama (niinimetatud reaktsionäärid, tagurlased, „ajast maha jäänud“, lihtsalt harimatud ja rumalad jms). Kuid ka parim olemasolev teadmine, ehkki ta võimaldab vältida selliseid ekstsesse, ei luba meil tulevikku ette näha[iv]. Seega inimkond peab pidevalt olema valimis kohastuma muutuvate oludega ning mida enam võimalikke vastuseid inimkonnal on, seda suurem on tal võimalus edukas olla. Seega on palju väikesi ja erinevaid ühiskondi inimkonnale palju turvalisem ja enam eduvõimalusi pakkuv kui üks ühtne suur. Lisaks sellele ütlevad teadlased, et inimene ei ole evolutsiooniliselt kohastunud suurte ühiskondadega, mistõttu need on konfliktsed ja ebastabiilsed[v]. Lähiajalugu on selle tunnistus.
Seetõttu on ühiskondade üha suuremale avatusele ja ühtlustumisele viivad üleskutsed inimkonna jaoks vastutustundetud. Praegusel infoajastul on ettekujutus riikide hukatuslikust suletusest üldse anakronistlik. Palju reaalsem oht on kultuuride nivelleerumine ja allakäik, kultuurilise mitmekesisuse kadu. Rahvaste kultuurilise omapära kaitsmine on see, millega tuleb tegeleda ja mille eest seista. Paraku on ka Eestis poliitilisi liikumisi ja organisatsioone, sealhulgas üllatuslikult ka Eesti keelenõukogu, kes jagavad NL lõpuaastate ametlikku „rahvaste järjest suurema kultuurilise lähenemise“ nägemust. See, et suurema avatuse nõue on muutunud pea iga meie arengukava lahutamatuks osaks, näitab, et neid koostab mingi kogumik inimesi, kellel on ühiskondlikest, seda enam looduslikest protsessidest vähe arusaamist.
Eelkirjutatut arvesse võttes on inimkonna parim võimalik arengumudel kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus. Pluss mõned teaduspõhised vältimatud globaalsed kokkulepped. Rahvusvaheline õigus peab olema sellist arengut toetav. Sellise olukorra suunas liikumine võtab aega, sest suurriigid vaevalt oma „vanema venna“ rollist ja imperialistlikust poliitikast valmis loobuma on. Kuid liikumine selles suunas on vältimatu, on alanud ja kestab. See annab inimkonnale lootust.
—
[i] Claude Lévi-Strauss, “Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”.
[ii] H. Keres, „Juhus ning suured arvud“, Looming 1980 nr 12.
[iii] A. Damasio, „Strange order of things: life, feeling and making of cultures“. Lühikest ülevaadet vt T. Kärner, „Ühiskonnateooria (loodus)teaduslikest alustest“, Akadeemia 2020 nr 7.
[iv] Karl Popper, „Historitsismi viletsus“.
[v] A. Damasio, ibid.