- Kultuurilisele identiteedile üles ehitatud riik on stabiilsem kui poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik. Poliitiline identiteet on õpitud, kultuuriline identiteet aga automaatne.
- Poliitilisele identiteedile rajatud riigi probleemiks on tema mitmekultuurilisus, mis tähendab seda, et tema liikmete, isegi kodanike, käitumisimpulsid võivad mõningates olukordades olla lausa vastandlikud.
- Rahva kultuurilise kohandamise sihilik seadmine kõrgemale rahva loomulikust vaba arengu nõudest tähendab rahva välja lülitamist üldises arengus osaleva subjekti seisusest, tema muutmist objektiks, valgeks hiireks teaduslaboris.
Viimastel aastatel on hoogustunud erinevate riiklike arengukavade väljatöötamine ja –pakkumine. „Eesti 2035“ (selle täpsustava osana „Eesti keele arengukava 2021–2035“) ja „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2030“ on neist vast sellised, mis iga inimest vahetult kõige enam puudutavad. Ühiskondlike protsesside nii pikaajaline planeerimine eeldab aga nende protsesside ja neid mõjutavate tegurite väga täpset mõistmist. Näiteks hoolimata ilmastikuprotsesside aluseks olevate füüsikaliste nähtuste mõistmisest ei suudeta ilma prognoosida kaugemale kui nädala jagu.
Veendumus ühiskondlike protsesside mõistmisest, mis avaldus läinud sajandil usuna „ühiskonna arengu seaduste“ olemasolusse, viis inimkonna jaoks väga traagiliste tulemusteni. Seetõttu püüetesse „ühiskonda ümber kujundada“ tuleb suhtuda suure ettevaatusega. Küsime mil määral on nende protsesside mõistmine adekvaatne.
Eelmainitud arengukavade lugemisel torkab kohe silma nende sisuline sarnasus, mis ilmselt tuleneb nende ühtsest teoreetilisest baasist. 28. jaanuari Postimehes ilmus Marek Tamme artikkel („Riigiidentiteedist ja rahvusidentiteedist“), mis nende arengukavade aluseks olevat ideestikku lähemalt avab. Artikli põhiprobleemiks näib olevat Eesti põhiseadusse kirjutatud rahvusriikluse sobitamine autorile südamelähedase poliitilise riigimääratlusega.
Autor märgib õigesti, et tuleb eristada inimeste poliitilist ja kultuurilist identiteeti: poliitiline identiteet on seotud kodanikuks olemisega, kuid Eesti riigi kodanikeks saavad olla ka mitte-eestlased. Inimese rahvus on aga määratud tema kultuurilise identiteediga – see on punkt, kus minu seisukoht autori omast lahku läheb.
Marek Tamm kirjutab, et igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda – see ongi inimese poliitiline identiteet –, peab olema võimalus saada eestlasena tunnustatud. See „osalemine“ peaks aga sel juhul tähendama eesti kultuuri omaksvõttu, vähemast ei piisa, muidu pole poliitilise ja kultuurilise identiteedi eristamine mõistetav. Kui see jääb väiksemaks, võib ta olla küll eestlane tähenduses Eesti riigi kodanik, mitte aga eesti rahvusse kuuluv isik. Et sellest aru saada, on vaja mõista kultuuri ja rahvuse olemust, nende funktsiooni.
Ühiskondlike suhete seaduspära
Meie sotsiaalteadlastele meeldib XIX sajandist pärinev maailmapilt, kus inimloomus ja inimeste käitumine tuleneb ühiskondlikest suhetest, ühiskondlikud suhted on aga vabalt kehtestatavad. Õiglase ja hea ühiskonna saavutamiseks on vaja õiged suhted leida. Seega on kõik inimeste endi teha. See jätab sotsiaalteadusele vabad käed: väliste objektiivsete kriteeriumide puudumisel võib ka seal kasutatavaid mõisteid vabalt määratleda ning kasutada. Selliste mõistete nagu „kultuur“, „rahvus“, „kodakondsus“, „abielu“ korral oleme sellise sõnalise ekvilibristikaga kõik kokku puutunud.
Kuid teadus on vahepeal kaugele arenenud. Senine marksistlik teooria ei sobi kuidagi kaasaja teaduse üldisesse paradigmasse, mille kohaselt on ühiskonnateooria vaid üks osa inimese järjepideva loodusliku arengu kirjeldusest. Inimese ja ühiskonna areng on toimunud looduslike tingimustega kohastumise käigus. Eluslooduse korral on sellel arengul väga kindlad raamid – ta peab kindlustama elusolendite ellujäämise ja kestmise. Ühiskondlikkus kuulub väga paljude elusolendite ellujäämise strateegiasse ning see on kirjas meie geenides, nii nagu ka enamik elusorganismi toimimise põhimõtteid. Alates teadvuse ning, inimeste korral, keele tekkest, on arengu raskuspunkt kaldunud bioloogiliselt arengult kultuurilisele, kuid arengu üldised seadused on jäänud samaks.
Palju kiirem ja paindlikum kultuuriline evolutsioon on viinud kohalike tingimuste poolt määratud lokaalsete kultuuride tekkele, mis on sisuliselt ellujäämiseeskirjaks selle kultuuri poolt määratletud rahvale. Kõigil ülalmainitud mõistetele vastavatel struktuuridel on selles oma kindel roll ning see peab nende määratlustes kajastuma. Kultuuri rolliks on inimeste käitumise suunamine. Oluline on teada, et käitumise reguleerimine toimub alati eri taseme emotsioonide vahendusel, lähtugu need siis geenidest või (kultuuri)mällu salvestatust [1]. See on see miinimum, mida on vaja teada selleks, et (inimeste) sotsiaalset käitumist mõista.
Poliitilisest identiteedist ei piisa
Marek Tamm oma artiklis peab riigiidentiteedi aluseks inimeste poliitilist identiteeti. Kuid inimese poliitiline identiteet ei anna enamat kui riigi kodanikuks olemise tarviliku tingimuse. Miks? Sellepärast, et poliitiline identiteet on õpitud, kultuuriline identiteet aga automaatne. Siin on toimunud teine oluline areng inimeste käitumise mõistmisel. On aru saadud, et inimese käitumine üldjuhul ei ole ratsionaalne ja kaalutletud, nagu seda oli tavaks arvata, vaid seda juhivad emotsionaalsed ajed ja impulsid, nii nagu enamike loomade korral [2]. Seetõttu on poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik ebastabiilsem ja vastuolulisem kui ühtse kultuurilise identiteediga riik. Poliitilisele identiteedile rajatud riigi probleemiks on tema mitmekultuurilisus, mis tähendab seda, et tema liikmete, isegi kodanike, käitumisimpulsid võivad mõningates olukordades olla lausa vastandlikud.
Mitmekultuurilisuse käsitlemiseks toob Marek Tamm sisse kultuurilise või rahvusliku mitmikidentiteedi mõiste. Selle kohaselt võib identiteeti vaadelda nagu nööri, mille külge riputatakse õppimise teel järjest uusi kultuuripädevusi. See eeldab ratsionaalset inimest, mis aga, nagu eespool öeldud, on vastuolus sellega, mida inimese kohta ütleb kaasaja teadus. Lisaks sellele on kultuurid terviklikud, kooskõlalised ning neist suvaliselt võetud tükke on raske identiteediks kokku sulatada. Seetõttu inimene vahetab kultuuri enamvähem tervikuna, välja arvatud väiksemad, sageli oma rahvuse või päritolu teadvustamisega seotud osad, ning see ei toimu õppimise, vaid kogemise, läbielamise teel.
Kultuuri ei õpita, temasse elatakse sisse. Ja siin on järgmine mitmekultuurilisusega seotud suur probleem: kultuuri kestmine vajab koherentse, kooskõlalise kultuuriruumi olemasolu. Kultuuride segus selline dominant puudub ja siis juhtub see, mida keelte segus alati on jälgitud: tekivad lihtsustunud pidžinkeeled, mis harvadel juhtudel lähevad üle kreoolkeeleks, enamasti aga väiksema tagalaga keeled lihtsalt kaovad. Sama juhtub kultuuriga.
Kujutada ette, et eesti kultuur saab läbida sellise mitmekultuurilise segu, oma omapära kaotamata või isegi rikastudes (mis definitsiooni järgi saab tähendada vaid struktuursuse kasvu), on võimatu. Kõige efektiivsem tee kultuuri lammutamiseks on just see, kus oma seisukoht kujundatakse vastavalt eeldatavale ühisseisukohale. „On selge, et selline printsiip viib lõputule regressile,“ on öelnud nobelist Kenneth Arrow.
Integratsiooniks kulub põlvkondi
Seega on võimatu näha, kuidas nende mõistete baasil välja töötatud Eesti identiteedi- ja lõimumispoliitika mõisteline mudel saab toetada eesti keele ja kultuuri säilimist, mida Marek Tamm mudeli arendamisel tehtud töö esimese suure eesmärgina mainib. Kõik eelöeldu kehtib ka nn lõimumise kohta: kui lõimumine tähendab teadmiste omandamist (riigiidentiteedi õpetamist), nagu kirjutab Marek Tamm, siis põhimõtteliselt ei piisa sellest isegi kodanikuks olemiseks (kahjuks aga küll kodakondsuse andmiseks, mis näitab meie kodakondsuspoliitika ebaadekvaatsust). Selleks et neid teadmisi ka rakendataks, on vaja selline isiklik emotsionaalne seos riigi põhiväärtustega, mis välistab nende rikkumise.
Jääb mulje, et kogu artiklis esitatud mudeli eesmärgiks on olnud luua mingi mõisteline baas, mis toetaks riigi lõimumispoliitikat ning püüaks lepitada selle samme põhiseadusliku eesti keele ja kultuuri kaitsmise ülesandega. Et ka autor sellesse hästi ei usu, võib näha artikli lõpulauseist. „Kui võtta omaks sõnastatud põhimõtted, VÕIME LOOTA [minu rõhutus – TK], et eesti keele ja kultuuri kandepind laieneb ning on tagatud selle säilimine ja areng,“ kirjutab Marek Tamm.
Kuid eesti keel ja kultuur on üks ja ainus. Sellised meeleheitlikud sammud oleksid mõeldavad juhul, kui eesti keelt ja kultuuri ootaks kohe vältimatu hukk. Nii see ei ole, meil on aega järele mõelda, püüda jälgida inim- ja ühiskonnateadustes toimuvaid kiireid muutusi ning käituda teaduse- , mitte ideoloogiapõhiselt. Ja teadus ütleb, et erinevate kultuuridega inimrühmade kiire integratsioon ei ole võimalik, selleks kulub inimpõlvi. Mida aga saab teha, on seda soodustada mittepõlisrahvusest elanikele ja sisserändajatele kohaliku keele õpetamise ja tavade tutvustamise teel, eeldamata viimaste viivitamatut omaksvõttu. Vaid selline tee – arukalt läbi viiduna – võimaldab eesti keelt ja kultuuri kaitsta.
Eripära tuleb hoida
Ja lõpuks, on uskumatu, see kuhu on viinud see lõimumise tähtsustamisele suunatud mõtteviis. „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele,“ ütleb 1776. a kirjutatud USA Iseseisvusdeklaratsioon. „Rahval on loodusseaduste ja Jumala seaduse kohaselt õigus [—] saavutada iseseisev ja võrdne positsioon maailma riikide seas.“
Möödunud 250 aastat on neile uhketele sõnadele andnud ka ratsionaalse põhjenduse. Inimkonna edukas areng on võimalik vaid iseseisvate kultuuride koostöös [3]. Miks see nii on, on oma töödes näidanud Juri Lotman [4]. Et see nii oleks, on iga rahva kohus kogu maailma ees hoida oma kultuurilist eripära võõraste vägivaldsete mõjutuste eest. Ainult läbi oma eripära on tal võimalik osaleda üldises arenguprotsessis, arenedes selle käigus loomulikult ka ise.
Rahva kultuurilise kohandamise seadmine kõrgemale rahva loomulikust vaba arengu nõudest tähendab rahva välja lülitamist üldises arengus osaleva subjekti seisusest, tema muutmist objektiks, valgeks hiireks teaduslaboris. Eesti rahvas ei peaks leppima maailmapoliitikas teenindaja, toatüdruku rolliga, mida talle tahetakse määrata.
On loomulik, et Marek Tamme artiklis kirjeldatud Eesti identiteedi- ja lõimumispoliitika mõisteline mudel tuleb kõrvale heita, nii nagu ka selle põhjal välja töötatud ülalmainitud arenguprogrammid. Ja eriti puudutab see 16. jaanuari Postimehes Margus Pedaste poolt esitletud nn ühtse Eesti kooli mudeleid, milles teostamatu lõimumispoliitika vankri ette on rakendatud eesti lapsed. Arusaamatute „üldiste kultuuriliste pädevuste“ asemel, mida soovitatakse õpetada eesti kultuuriidentiteediga õpilastele selle „lõimimise“ käigus, tuleb põhirõhk panna eesti keele, kirjanduse, kultuuri- ja ajaloo tundidele, ilma milleta põhiseaduses tõotatud eesti kultuuri järjepidevust tagada ei saa.
[1] Antonio Damasio, „Strange Order of Things: Life, Feeling and the Making of Cultures“, Pantheon, 2018.
[2] A.Damasio, ibid.; Daniel Kahneman, „Kiire ja aeglane mõtlemine“, 2013.
[3] Claude Lèvi-Strauss, „Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur.“ Varrak, 2010.
[4] J.M.Lotman, „Kultuuri fenomen“ („Valitud artiklid I“) vn.k, Aleksandra, 1992; „Kultuuride vastastikuse mõju teooriast“ („Semiosfäärist“), Vagabund, 1999.