Koolide ühtlustamine muudab tegelikult Eesti haridustaseme halvemaks, selgitab õpetaja Mari-Vivian Ellam.
Ühtse Eesti kooli idee, vene koolide kaotamine ja kõigile Eesti lastele ühtse koolivõrgu loomine ei ole minu arvates korralikult läbi mõeldud. Mitmed põhjendused, millele toetutakse, ei ole veenvad ning ühtsuse printsiip ise kannab endas säratut keskpärasust.
Nii nagu ei ole võimalik luua üht universaalset autot, majatüüpi või riietust, mis kõigile sobib, ei saa ka üks koolitüüp sobida kõigile. Samuti ei sobi sama hariduslahendus kõigisse Eesti piirkondadesse: on paiku, kus muu kodukeelega õpilasi on kaduvväike hulk, ja neid, kus eestlasi on alla viie protsendi. Seetõttu ühe mütsiga Eesti haridust lüüa ei saa, peab arvestama kõiki asjaolusid.
Kui püüame luua kooli, mis sobib kõigile, peame palkama suure hulga tugispetsialiste ja looma erisusi kooli sees, et hariduskvaliteet halvemaks ei muutuks ja probleeme juurde ei tuleks. Paraku on haridus alati vaevelnud rahapuuduses, mitte ülekülluses.
Me ei suuda näiteks endiselt pakkuda piisavalt motiveerivat palka, et meelitada kooli rohkem mehi, meil ei ole raha, et määrata õpetajate normkoormus selliseks, et nad ei peaks pidevalt tegema ületunde, koolidel puudub raha, et osta ilukirjandust, meil ei ole piisavalt spetsialiste, kes aitaks toime tulla erivajadustega õpilastega. See nimekiri ei ole lõplik.
Ometi on Eesti haridus taseme poolest üks maailma parimaid, koolivõrgu ühtlustamisega võime selle olemasoleva hea kaotada. Tagasitee leidmine ei pruugi enam aga õnnestuda.
Ühtse kooli idee eeldus on, et kaovad erinevad rahvused ja ideoloogiad ning jääb üks riigiidentiteet ja üks valitsev ideoloogia, mida kool aitab kultiveerida. Võib-olla kõlab see mõne inimese jaoks kaunilt, ent paraku on see teostamatu. Meil laiutavad ka ühes ja samas klassis kõrvuti õppinud inimeste vahel suured ideoloogilised käärid, ühiskond on täis ideoloogilisi vastandusi, mille teket pole kool suutnud ära hoida. Kooli ja õpetaja roll ideoloogia kujundamisel võib olla palju väiksem, kui me arvame.
Samuti tundub mulle, et mida väiksem roll on rahvuslikul identiteedil, seda tugevamalt hakkavad pead tõstma muud, sageli populistlikel ideoloogiatel põhinevad identiteedid. On ju rahvuseta riikides (näiteks Ameerika) rahva sees kõige suuremad ideoloogilised vastasseisud. Seetõttu on püüd minna riigiidentiteedi loomise teed minu arvates pigem isegi ohtlik.
Inimene vajab kuuluvustunnet, ta otsib omasuguseid. Sotsiaalmeedia võimaldub omakorda kapseldumist viisil, mis tekitab tunde, et teistsuguseid inimesi ei olegi olemas või et neid on väga vähe. Samal ajal loodame, et koolis õnnestub meil erineva tausta ja maailmavaatega inimesi ühendada.
Õpetaja on aga pandud väga keerulisse olukorda, olles sunnitud kogu seda kirevust koos hoidma, ta peab olema väga ettevaatlik, et kedagi ideoloogiliselt ei riiva. Olukorras, kus täiskasvanud inimesed ei suuda ühiskonnas omavahel kokku leppida, on meie ootused koolile ehk liiga idealistlikud?
Vene koolide küsimus vajab aga siiski lahendusi. Ligi 30 aastat pärast taasiseseisvumist ei oska paljud vene kooli lõpetajad endiselt eesti keelt. Nende hulk siiski väheneb, kuid vaja oleks rohkemat. Selle taustal ma isegi mõistan resoluutset soovi vene kool sootuks kaotada, kuid sel lahendusel oleks mõju vaid siis, kui üheski Eesti piirkonnas ei ületaks vene kodukeelega laste hulk kümmet protsenti. Kui muu kodukeelega õpilasi on rohkem, toovad nad kooli kaasa oma keelekeskkonna, nad ei suhtle enam oma eesti kodukeelega klassikaaslastega ning nende ainsaks eesti keele allikaks jääb õpetaja.
Samal ajal vajavad vene kodukeelega lapsed lisatuge, et võõrkeeles õppides toime tulla. Gümnaasiumi puhul on võimalik õpingud katkestada (mis võib tähendada, et vene koolide kadudes hakkab muu kodukeelega õpilaste keskmine haridustase langema).
Kohtla-Järve riigigümnaasiumi praktika näitab, et selliste õpilaste hulk võib olla nii suur, et kool jääb kaotatud pearaha tõttu koguni rahalistesse raskustesse. Põhikooliharidus on aga kohustuslik ning õpilast, kes eesti koolis õppimisega toime ei tule, pole kuhugi saata.
Mõnes Eesti piirkonnas on muu kodukeelega lapsi nii palju, et ühtse kooli puhul räägiksime vene kodukeelega õpilaste koolist, kus õpib ka mõni eestlane. Ühel või teisel juhul peab õpetajaskond olema varustatud metoodikaga, mis tagab sellise lapse hakkamasaamise, kes on keeleliselt väheandekas ja kellele võõrkeeles õppimine valmistab raskusi. Näiteks keelekümblusmetoodika.
Sisuliselt peame ümber koolitama kogu õpetajaskonna. See on kallis, aga ka pisut ebarealistlik plaan. Samuti on keelekümblus ajamahukas metoodika, mis nõuab õpetajalt palju visualiseerimist ja kindlasti kõigile õpetajatele ei sobi. Lisaks pole selge, kas lauskeelekümblus tuleks haridusele üldiselt kasuks või mitte: eesti kodukeelega õpilaste puhul saaks õpet muu metoodikaga ilmselt palju efektiivsemalt korraldada.
Palju kuluefektiivsem ja realistlikum on jätta vene koolid alles ja viia keelekümblus hoopis sinna. See on sada protsenti efektiivne keeleõppemeetod: viis päeva nädalas neli aastat järjest eesti keeles õppides ei jää umbkeelseks mitte keegi.
Lisaks on metoodika eripära selline, et laps ei jää hätta, nagu ta võiks jääda eesti koolis õppides, ning jäävad ära lisakulutused nii eesti keele lisatundidele kui ka tugispetsialistidele. Mitmed vene koolid on seda teed juba läinudki. Tapa vene gümnaasium soovib end näiteks lausa ümber nimetada Tapa keelekümbluskooliks. Minu arvates suurepärane lahendus: vene koolil on olemas motivatsioon ja personal. Nad saavad eestikeelse õppega hakkama. Vaja on vaid tuge: et keelekümblusõpe oleks kergesti kättesaadav ja et riik aitaks motiveerida eesti emakeelega õpetajaid vene kooli minema. Eesti keele õpetajatest on seal puudus.
Et minu arutluskäigust ei jääks valet muljet, pean oluliseks rõhutada, et kool, kus õpivad koos eri rahvusest õpilased, võib olla väga hea tasemega ning toimida ideaalselt. Kuid võtmesõnaks jääb valikuvabadus. Kuni selline koolimudel on üks mitmest võimalikust, on kõik hästi, absoluutselt ideaalne. Mida suurem on valikuvõimalus, seda parem.
Pöörame otsa ringi: teeme Eesti koolisüsteemi paremaks, teeme selle veel mitmekesisemaks, minu poolest avame veel mõne muu võõrkeelega koolid, jätkame kristlike koolidega, avame lisaks Waldorfi koolidele ka Montessori põhimõtteid järgiva kooli ja nõnda edasi. Kõik inimesed on erinevad, neile sobivad erinevad koolid ning venekeelsetel koolidel on ka selles kirevas pildis oma koht. Lahendame pigem vene kooli probleemid vene koolis sees, liiatigi kuna see on tunduvalt odavam lahendus kui vene emakeelega laste eesti kooli toomine.