Emakeelenädalale mõeldes avaldame Maarja Vaino varem Postimehes ilmunud mõtiskluse eesti keele elujõu teemal. [Isamaalised]
Mati Hint (1937–2019) on öelnud, et eestlastel on õigus elada oma elu eesti keeles ja neil on õigus seista selle keeleõiguse eest. „Need õigused teeb loomulikuks ajalugu ja see, kuidas rahvas ja tema haritlaskond on eesti keelest ja eesti keeles loonud maailma, milles meie elu on kõige loomulikum.“ Hint kirjutas seda „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamatu „Keel on tõde on õige on vale“ sissejuhatuses, viidates artiklitele, mis käsitlesid eesti keele eluõigust Nõukogude okupatsiooni tingimustes. On omajagu õõvastav tõdeda, et see, millest Hint tollal kirjutas, on asjakohane ka praegu, ligi 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Ainult et nüüd on probleemiks massikultuuri pealetung ning loobumine vaimsest nõudlikkusest iseenda ja oma kultuuri suhtes.
Igasuguste häirivate nähtustega võitlemiseks tuleks esmalt neid nähtusi korralikult teadvustada. Ja anda endale aru: Eesti riik on loodud selleks, et eluõigus oleks ühel omanäolisel keele- ja kultuuriruumil. Kui leiame, et Eesti on lihtsalt tükk mingil viisil organiseeritud territooriumi, mille esmane ülesanne on raha liigutamine, siis muidugi võib kogu Eesti asjale käega lüüa. Aga kuna me seda ometi ei tee, siis tuleks olla tähelepanelik, sest muidu võime ennast avastada juba pöördumatult kehvast seisust. Ikka ja jälle meenub Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ lõpp, kus Põhjakonn ja Leemet koos n-ö igavest und magavad. Põhjakonn võinuks metsarahvale appi tulla, kui oleks olnud piisav hulk mehi, kelle hääl oleks ta äratanud. Aga nii palju mehi enam ei olnud.
Head kirjanikud suudavad ikka metafooride ja kujunditega kokku võtta olukordi, mida muidu tuleks pikalt-laialt seletada. Kivirähki Põhjakonna kujund on mõtlemapanev hoiatus, et ühel hetkel võib olla juba hilja midagi päästa, isegi kui kellelgi kuskil on selleks veel tahe olemas.
Tahet esialgu eriti palju märgata ei ole. Jah, mingi seltskond hüüab ja püüab Põhjakonna äratada, aga paistab, et hääled jäävad nõrgaks. Eesti keelde puutuvat on küll arutatud riikliku tähtsusega küsimusena; Haridus- ja Teadusministeeriumile on tehtud pöördumisi eesti keele olukorra parandamiseks nii koolide õppekavades, ülikoolides kui ka Ida-Virumaal; inimesed pöörduvad aina rohkem Keeleinspektsiooni poole, kuna nad ei saa oma kodumaal riigikeelega hakkama jne. Kas sellele on midagi järgnenud? Ettepanek luua Keeleamet väänati kahtlaseks püüdeks nišistada Eesti Keele Instituuti. Kõrghariduse ingliskeelestumine käib edasi suurema hooga kui varem; haridusminister ei leia aega keeleküsimuse arutamiseks kohtuda ja ei näi plaanivat selles asjas koolides mingeid konstruktiivseid samme. Keeleinspektsiooni ettekirjutused keeleseadust rikkuvatele asutustele mõjuvad nõrgalt ega suuda igapäevaste rikkumistega sammu pidada. Küünilist ja hoolimatut suhtumist vaatab vastu riiklikult tasandilt, avalikust ruumist, ärimaailmast ning olmesfäärist. Eestlased on sujuvalt juba päris paljud sõnad välja vahetanud ingliskeelsete väljendite vastu. Kergemeelne keelevahetus kõneleb ikka veel sisemisest orjamentaliteedist, mis peab mõnda teist keelt ja kultuuri enda omast väärtuslikumaks ja näib juba alateadlikult tekitavat tahtmise ennast sellega ehtida.
Eesti keeleteadlased oskavad kindlasti paremini kommenteerida muudatusi keele süvastruktuurides, mis tõenäoliselt praegu toimuvad. Jah, keel muutub kogu aeg ja see on tema elusolemiseks vajalik. Ent muret peaks tundma siis, kui muudatused hakkavad teisendama keele olemust ja üldist ülesehitust (näiteks väldete süsteemi).
Üha rohkem on tunda inglise keele mõju. Hiljuti võis siinsamas Postimehe (veebi)veergudel näiteks kohata pealkirja „Maksuamet soovitab tulude deklareerimisel hobuseid hoida“. See järjekordne otsetõlge inglise keelest on tobe ja ka arusaamatu – aga kas sellise lause ütleja üldse enam tajub, kuidas saaks sama mõtet väljendada ilma inglise keele abita?
Keel ei ole ainult välise maailma korraldamise töövahend, keel on ka inimese vaimse maailma peegel. Mida kehvem on keeleline võimekus, seda vaesem, segasem ja arenematum on ka inimese mentaalne maailm. Keele kaudu väljenduvaid nihkeid tuleks seetõttu võtta erakordselt tõsiselt, mitte pidada seda mingisuguse väikese seltskonna eramureks.
Omaette küsimus on ka see, kas Eesti on õigusriik, kus kõik seadused kehtivad võrdselt? Millegipärast näib, et keeleseadust võib täita poolikult ja valikuliselt. Vahel on tunne, et sellesse suhtutakse üldse nagu mingisse alama astme regulatsiooni. Lausa uskumatuna mõjus filmifestivali korraldaja kommentaar, et avalikel kinoseanssidel ei ole eestikeelseid subtiitreid, kuna publik saab ju ka inglise keelest aru. Tõepoolest, milleks meile veel tüütu keeleseadus?
See, et Eesti avalik ruum peab olema riigikeelne, ei ole ühegi korraldaja valik, vaid seadusega sätestatud olukord. Miks tundub, et seaduse ignoreerimisele ei järgne õieti midagi? Miks on Keeleinspektsioon jätnud mulje, et ta justkui häbeneks oma tegevust ja püüaks rikkujatega võimalikult leebelt ümber käia? Kentsakas on ka see, et mõnigi end haritlasena esitav inimene ikka veel peab vajalikuks hakata ründama eesti keele kaitsjaid, selle asemel, et mõista: inglise keelt ei ohusta see kuidagi, kui me Eestis ajame asju riigikeeles ja oma keeleruumi hoiame?
Olgu lõpetuseks tsiteeritud Mati Hindi artiklit „Rahvusteadvus ja rahvuskultuur“ aastast 1988: „Siiski on just “internatsionaliseerimise” kontseptsioon sünnitanud Eestis seisundi, mida võib (väikese liialdusega) nimetada keele- ja rahvuspoliitika kriisiks. Lähtuma peaks sellest, et iga rahvuskultuur on terviklik, kultuuri integreerivaks faktoriks on aga rahvuskeel, mille funktsioneerimine kõigis eluvaldkondades peab olema tagatud.“ Kas tõesti peab hakkama selliste iseenesestmõistetavate asjade pärast Põhjakonna tülitama?