Vaidlused ja lõhe ühiskonna eri pooluste vahel lähtuvalt eestluse, perekonna, keele, kultuuri ja oma riigi mõistmisest on paljuski taandatavad idealismi ja pragmatismi igipõlisele vastasseisule, kirjutab kultuurikorraldaja ja Isamaaliste kogukonna algataja Juhani Jaeger.
Veendunud idealistil on äärmiselt keeruline mõista, kuidas ei saa pragmatist aru erilisest tundest, mille loob mõtlemine ajatutele ideaalidele nagu perekond, inimelu, rahvusriik, traditsioonid, eesti keele ilu. “Kuidas inimesed ei märka nende pühadust?” küsib idealist.
Pühaduse mängu toomisega läheb pilt aga veelgi vildakamaks. Pühadus justkui ei sobitu tänapäevasesse süsteemi. Kui idealist siiski võtab nõuks pühaduse argumenti kasutada, võib ta peagi leida end surutuna “usuhullu” staatusesse. Viidates riigi ja kiriku lahususele (millest Eestis palju räägitakse, kuid mida põhiseadus muide ei sätesta) saab jutu pühadusest kiiresti tasalülitada. Idealist sunnitakse möönma, et pühadus ei ole teema, millega tulevikku teed murdvat progressiivset internatsionaali torkida.
Ajal, mil kirikus käimine oli Eestis samasugune sotsiaalne norm, nagu täna on maski kandmine, kinnistus inimeses pühadusetaju hoiakuna, mille kaudu suhestuda muu maailma ja nähtustega. Pühaduse objekt on isiklik ja teisejärguline. Olulisem on inimlik oskus seda tunnet üldse tunda – oskus tunnistada inimese väiksust ja mõne nähtuse ülimuslikkust. Pühadusetaju on emotsionaalse intelligentsuse mõõde
Loomult fantaasiarikkal ja unistaval natuuril on kergem leida pühadustundega kontakti. Siiski ei ole tegu “parema ajupoolkera inimeste” eksklusiivse omadusega. Pole kunagi olnud. Ka kõige takusema mõttemaailmaga talupoeg võis vedrudeta vankril kirikust kodu poole kolistades vaadata põllul tärkavat orast ja tunda selles ära elu tekkimise ime.
Orase tärkamisele on mõistuspärane seletus: oli seeme, see külvati õigel ajal õigesse pinda, künti maasse, vihm kastis, muld toitis ja nüüd – kevadel – me näeme lume alt välja sulavaid rohelisi võsukesi. Suvega need kasvavad suureks ja annavad uut seemet. Tekib uus elu. “Elu on püha,” lisab idealist. “See ei ole oluline,” vastab pragmaatik.
Ometi on meil Eestis nähtus, mis sunnib ka parandamatuid ratsionaliste möönma pühadustunde kõikvõimsust – laulupidu.
Laulupeol ei ole mingit ratsionaalset seletust. Pragmaatiliselt võttes ei ole laulupidu vaja. Aga laulupidu on ega näita hääbumise märke. Laulupeo nimel nähakse vaeva ja seda igatsetakse. Lauljad ohverdavad valmistumisel oma isiklikku aega ja publik peopäeval isiklikku ruumi. Marsitakse vihmas ja trotsitakse eesti suve kehva suusailma. Kokkuvõttes tajutakse peopäeval harvaesinevat üksmeelt ja ollakse hiljem nukker, et kõik äkki läbi sai. Natuke pohmaka või kassiahastuse moodi. Minnakse laiali, et viis aastat järgmist korda oodata. Niisugune ongi pühadus.
Ühiskond, mille üks osa hoiab kinni abielu mõistmisest tuumikperena, rahvuslikkusest, eesti kultuuri kasvamisest, eesti keelest, kirikust, metsadest ja ühtehoidvast kogukonnast, teine pool aga on pragmaatilistel kaalutlustel valmis neid nähtusi ulatuslikult teisendama või loovutama, peaks püüdlema selle poole, et meil oleks alati laulupidu.
Mõeldes end ühendkooride lõpubloki kõikehõlmavasse fluidumisse, võib ehk aru saada, et idealist on kogu aeg laulupeol. Idealisti jaoks on tärkav oras alati pisike ime, kuigi ta teab, mis on selle looduslik põhjus ja tagajärg. Eestlus on talle eriline väärtus, kuigi ta teab, et eesti keel on vaid üks seitsme tuhande seas. Idealist teab, et ema ja isa on erinevad, laps vajab neid mõlemat ja muud kombinatsioonid seda vajadust ei asenda. Idealist väärtustab eesti rahvust ja traditsioone, sest rahvus põhineb kultuuril ja meie kultuur on talle asi iseeneses.
Kõige selle juures teab idealist, et kõik see, mis ei ole ideaal, pole sugugi mitte halb. Ideaalide kaitsjatele heidetakse tihti alusetult ette, justnagu tähendaks ideaali esile toomine kõige ülejäänu halvustamist. Ei tähenda. Idealist teab, et eestlane ei ole parem teistest rahvustest. Ka mitte halvem. Eestlane olla on lihtsalt püha eestlase jaoks, nagu olla soomlane on püha soomlasele ja beduiin beduiinile. Ja Eestimaa – samuti püha – on laias maailmas meie pisikese kultuuri ainus püsikindel asuala.
Praktiliselt võttes ei ole seda kõike üldse vaja. Praktiliselt võttes piisab, kui maailmas on üks keel paljude asemel, üks nahavärv ja näojooned värvikirkuse asemel, hooldajad ema ja isa asemel, ühed globaalsed kaubamärgid, tarbimisharjumused, kultuur jne jne.
Praktiliselt võttes ei ole vaja ka laulupidu. Ometi on meist enamiku sees miski, mis siinkohal häälekalt vastu vaidleb, et on ikka vaja küll. See miski ongi pühadustunne.
Kui sa tunned seda tunnet laulupeo suhtes, siis mõtle nendele inimestele, kes tunnevad sedasama rahvuse, keele ja kultuuri, perekonna, kogukonna ja ümbritseva keskkonna, talutoidu, väikeettevõtluse ja oma tagahoovi suhtes. Ja kui sa ei tihka millegi kohta öelda, et see on sulle püha, siis ütle, et see on sulle (nagu) laulupidu. Sellist võrdlust on eestlasel võimatu mitte mõista.