Suure pildi nägemiseks tuleb vaadata eemalt. Meie – eesti rahvas siin ja praegu – loome riigi tulevikku ja kujutleme vaimusilmas Eestit näiteks 30 aasta pärast. Hindamaks tänast Eestit samasuguses perspektiivis, tuleb mõttes astuda 30 aastat tagasi. Olles praegu selle ajatelje mõttelises keskpunktis ei ole mõistlik heietada küsimuse üle “kas me sellist Eestit tahtsime?” vaid otsida teed selle Eesti juurde, mis ühendaks nii eelmiste, tänaste kui ka tulevaste põlvede ideaalid.
Laulev revolutsioon tõi meie kõnepruuki hõllandusliku mõiste rahvusriik. Sel ajal olime me kõik rahvuslased ja Eesti rahvusriik kauge utoopia. Meie ühine valu oli rahvusliku enesemääramise puudumine ja ühine ravi omariikluse taastamine. Ja me laulsime Eestit vabaks just selleks, et rahvana otsustada ise omal maal.
Omariikluse taastamisele järgnenud üleminek plaanimajanduselt vabaturumajandusele oli raske ja paljudele valus protsess. Kokkuvõttes sai aga Eesti hakkama väikese imega, kasvatades oma majandust edukamalt kui külma sõja aegsed saatusekaaslased. Samas ehitas riik üles sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi ja riigihalduse.
Iseseisvuse taastamise järgset edulugu varjutab aga tõsiasi, et riigi ülesehitamine on käinud pisut projektijuhtimise vormis, kus iga ära tehtud asja võib nimekirjast maha tõmmata. Liikudes ajas tagurpidi: sotsiaalsüsteem – tehtud! Vabaturg – tehtud! Rahvusriik – tehtud!
Need asjad ei ole kunagi tehtud, vaid neid tuleb ajas alati taasluua. Kui käriseb sotsiaalsüsteem või vabaturg, märkab ühiskond seda kiiresti ja ka reageerib vastavalt. Sama kiiresti ei märka aga ühiskond rahvusriigi kärisemist.
Eesti riiklus rajaneb eesti rahvusel, rahvus aga keelel, ajalool ja kultuuril. Need nähtused on haprad. Laulva revolutsiooni päevil jagas ühiskond hirmu venestamise pärast. Täna, avatud ühiskonnas ei oska me aga oma kultuuri piisavalt kaitsta ligi hiiliva inglise keele ülemvõimu, aga ka globaalsete tarbimis- ja kultuurihoovuste eest. Samal ajal väheneb eestlaste arvukus.
See ei ole koht, kus küsida, “kas me sellist Eestit tahtsime?”. See on koht, kus küsida, millist Eestit me tahame aastal 2050.
Isamaaliste asutajatena seisame Eesti eest, mis hoiab, kasvatab ja arendab oma keelt ja kultuuri, Eesti eest, kus perekonnad on õnnelikult koos ja kasvatavad õnnelikke lapsi, ühiskonna eest, kus omad võivad end tunda väärikate omadena ja külalised teretulnud külalistena ning mis väärtustab inimest sedavõrd, et ta ei pea liigitama end enamuseks või vähemuseks. See on rahvuskonservatiivne parempoolne Eesti, mille juured on meie rahva sajanditepikkuses ajaloos ja mille võra kannab meie rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegade.
Teekond sellise Eesti poole kätkeb erinevaid samme. Isamaalised on sõnastanud selle teekonna lähtealuse läbi kuue maailmavaatelise teesi:
- Eesti riigi mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
- Eestil on õigus kaitsta end mistahes sissetungijate eest kõigi vahenditega ja igaühe kohus on sellesse panustada.
- Eesti keele areng ja kasutamine tuleb tagada kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades kõrgharidusest teeninduseni.
- Eestlaste arv ja osakaal rahvastikus peavad tõusma.
- Eestlaseks saab eestlaseks kasvades. Kõige loomulikum keskkond selleks on traditsiooniline perekond.
- Inimeste vaba, turvalise ja õnneliku elu aluseks on traditsioonilistel hoiakutel ja kristlikel väärtustel rajanev ühiskond.
Nende kuue arusaama jagamine või mitte jagamine on järelemõtlemise koht igale ühiskonnaliikmele. Aga kui kuus on paljuvõitu, siis võib kõik taandada ühele küsimusele: kas me jätkame rahvusriigi ehitamist, mis loodi 102 ja taastati ligi 30 aastat tagasi?
Isamaaliste vastus on kindel jah. Ehitades traditsioonidele ja vabadusele rajatud rahvusriiki ehitame õnnelike ja tegusate inimeste Eestit.
Juhani Jaeger, Kaspar Kokk, Mart Maastik – mõttekoja Isamaalised ellukutsujad
24. novembril 2020