Muudatuste ellu viimiseks üritatakse väga sageli laiendada isiklikke kogemusi riigi tasandile, kuid selline lähenemine ei võta arvesse traditsioonide kujunemise põhjuseid ja pikka ajalugu. Suures pildis ei tohiks olla küsimus selles, milline on kellegi isiklik arvamus, seksuaalne sättumus või peremudel. Küsimus on selles, kuidas me suhtume välja kujunenud tavadesse ning, milliseid traditsioone me võiksime hoida enda riigis, kirjutab Isamaa noorteühenduse juhatuse liige Cornelia Kangur.
Traditsioon (või ka tava või komme) on inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi, näiteks sündmuse või kommete kordumist ehk järjepidevust. Kuigi traditsioon on aja ja ruumiga piiratud mõiste, on ühes kultuuriruumis viibivatel inimestel üldiselt sarnased traditsioonid.
Sotsioloogilisest vaatepunktist annab ühiselt omaks võetud traditsioon ühiskonnaliikmetele teatava normi, mida täidetakse ühiselus vabatahtlikult. On traditsioone, mille aeg on “pühaks” muutnud. Pühaduse mõiste kui niisugune on ilmselt paljude jaoks meist tänasel päeval kaugeks jäänud. Sellegipoolest püüame me kinni pidada sotsiaalsetest kokkulepetest kui kogukonda kuulumise hea tahte märgist.
Traditsioonide olemasolu aitab luua heaolu ja turvatunnet, mille toel inimesed saavad panustada rohkem ka oma isiklikule õnnelikkusele. Lisaks annavad traditsioonid meile kuuluvustunde. Traditsioonid (moraal, tavad ja kultuur) aitavad meil mõista, kust me tuleme ja kes me inimestena oleme. Ajad muutuvad, maailm muutub, kuid meie võitlused, hirmud, vajadused ja soovid on suuresti jäänud samaks. Traditsioonid toimivad stabiliseeriva jõuna meie elus ja ühiskonnas. Uuringud on näidanud, et inimestel, kellel on tugevamad moraalsed printsiibid ja kes austavad traditsioone, on selgem elu eesmärk ning nad tunnevad ennast vähem võõrandununa. Traditsioonide vaba ühiskonda ei ole olemas, lihtsalt ühed traditsioonid asendatakse teistega. Näiteks vanasti tähistati meil Kadri ja Mardipäeva, tänapäeval peetakse hoopis Halloweeni.
Võtmeküsimuseks on, kas traditsioonid muutuvad loomulikul teel või käsukorras.
Miks ei tohiks traditsioone käsukorras muuta?
Hiljutine näide traditsioonide ümberkujundamise püüdest oli Politsei- ja Piirivalve Ameti 2019. aasta algatus kaotada lapsele esmakordse passi taotlemise ankeedist ära terminid “ema” ja “isa”, asendades need terminiga “vanem”. Õnneks pöörati see algatus tagasi. Selline muutus vähendab traditsioonilise perekonna olulisust, kuigi on selge, et lapsel peaks olema õigus nii emale kui ka isale. Seda kinnitavad ka perekonnaõigust puudutavad kohtuvaidlused.
Traditsiooniline pere koosneb tänapäeval, meie kultuuriruumis mõistes, emast, isast ja lastest, aga läbi aegade on sellesse kooslusesse kuulunud ka vanavanemad ja teised lähisugulased. Selline peremudel mängib inimese arengus asendamatut rolli, sest koos olles on lihtsam ja parem eluga toime tulla. Eesti Tervise Arengu Instituudi 2017.–2018. aastal läbi viidud uuringu tulemused kinnitasid, et kahe bioloogilise vanemaga (traditsioonilisest perest pärit) – laste elukvaliteet on üksik- või võõrasvanematega perede laste omast parem.
Ajalooline kogemus kinnitab meile, et tugev kogukond suudab läbi tulla ka kõige rängematest katsumustest, aga sellise kogukonna tuumaks on tugev, traditsiooniline perekond ja abielu.
Riiklikud struktuurid ei suuda ega peagi kaitsma inimest tema enese eest, tema eetika ja moraali allakäigu korral, küll aga on nende võimuses toetada ühiskonna vundamenti. Kuigi mõned valjemad hääled ühiskonnas üritavad väita nagu oleks traditsiooniline perekond pelgalt müüt, kättesaamatu ideaal või lootusetu relikt, on tegemist elureaalsusega, mida tõestavad sajad tuhanded perekonnad ja pühendunud abielud.
Ideaale ei tohiks kergekäeliselt kõrvale heita
Mina kasvasin lahutatud perekonnas. Ma ei ole veel abielus ega ema, kuid ma tahan kindlust, et mu tulevastel lastel on ka tulevikus õigus enda emale ja enda isale. Tahan kindlust, et saan oma isamaal lapsi kasvatada nii, et minu Eesti riik kaitseb minu peret selles kasvatusprotsessis. See ei ole oluline ainult mulle, vaid ka paljudele teistele Eesti kodanikele.
Lapsed vajavad enda bioloogilisi vanemaid. Ema olemasolu lapse elus toetab lapse emotsionaalset turvalisust. Ka isa olemasolu lapse elus ei ole vähetähtis. Uuringud on näidanud, et isa turvaline osalus lapse elus on oluline, et vähendada poiste antisotsiaalset käitumist ja kuritegevust ning tüdrukute liigvarast seksuaalset aktiivsust. Isa võimuses on anda eeskuju pojale, milline peaks olema hooliv ja armastav mees ning tütrele, kuidas ära tunda enda elus meest, kellele võib alati kindel olla. Seega on tugev ja tasakaalustatud rollidega perekond õnneliku ühiskona alustala. Erinevate peremudelite olemasolu juures peame siiski silmas pidama, mida tahame näha eeskujuna ja riiki edasiviiva jõuna.
Erinevad arvamused juhivad meid erinevale teele, täna on meil võimalus kaasa rääkida, missugune see tee on, kuhu me minna tahame. Suures pildis ei ole küsimus selles, mis on sinu või minu isiklik arvamus, kellegi seksuaalne sättumus või eraeluline suhe. Küsimus on selles, mida meie kodanikena soovime, et meie riik väärtustaks ning mille seame enda ühiskonna ideaaliks.