Eestis on süvenenud lõhe elanike ja nende esindajate vahel, mis võib teoreetiliselt viia ka ühiskonda raputavate sündmusteni. Eesti on selles mõttes alati olnud üks rahulikumaid elupaiku maailmas, kuid siin ei tasuks hakata jagama ülemäära palju komplimente ei kehtivale õiguskorrale, sotsiaalsele kindlustundele, välispoliitikale ega majandusmudelile: oleme kodurahu eest tänu võlgu kõigepealt meie inimeste tasasele iseloomule, töökusele ja rahumeelsusele. 2007. aasta „pronksiöö“ sündmused olid pärit hoopis teisest kultuuriruumist ja toetatud teistsuguse temperamendiga ning ka väljastpoolt Eestit.
Mihkel Mutt kirjutas oma loos “Tarkade demokraatia Eestis” (PM 23. oktoober 2019): “Eesti kontekst on tasase tasakaaluka maa kontekst, meeldib see või mitte. Eestis on vähe streike, mässe ja meeleavaldusi, niisama hästi kui puuduvad füüsilised kokkupõrked eri rahvus- ja keelegruppide vahel, katsed leida vähemuste aktiivset vaenamist ei anna reljeefseid tulemusi jne.”
Aga “katsed leida” jätkuvad, ja kuna nad ei kanna vilja, siis esitatakse soovitut tõe pähe mõnes järjekordses aruandes või presidendikõnes. Kuid eestlased jäävad ikka mittesõjakaks, isegi pisut flegmaatiliseks perekeskseks rahvaks, Eestil polnud kolooniaid, Eestis polnud kodusõda. Välismaal seda ei tajuta ja seal väljatöötatud metoodikad annavad meie vaenu külvamisele varjumatult spetsialiseerunud “inimõiguste keskustele”, olgu eesotsas Käsperi või Semjonoviga, fake-tulemusi, kuid real-raha, tulgu see läänest või idast.
Kunagi, kui Tallinna Laagna kanal oli äsja avatud täies ulatuses liiklusele, kippusid mõned poisikesed loopima autosid kõrgelt kaldalt kividega. Üks minu kolleeg, üsna tuntud eesti ajakirjanik, jagas minuga sel puhul oma mõtteid: näed, Ivan, see on üks näide, kuivõrd erinevad on siiski eestlaste ja venelaste vaated ühele ja samale sündmusele: eestlastele ei mahu pähe, kuidas üldse saab kividega autosid loopida: autod võivad ju viga saada! Vene vanemad aga raiusid vastu õigustades oma lapsi: no ja siis, omanikud on soetanud oma autod kergelt saadud raha eest, nad on ju meid sama hästi kui paljaks varastanud, meie ei saa endale autot lubada! Ja mida see üks mõlk autole teeb!
Praegu, kui üüratul Lasnamäel pole enam autosid kusagil parkida, sest mõnel perel on neid lausa kaks või kolm, vaatavad needsamad suureks kasvanud kividega loopijad aknast oma bemme ja mersusid kullipilguga, ja isegi nende autode pehme puusaga müksamine võib lõppeda mööduja jaoks närvivapustuse või isegi millegi hullemaga. Inimesed valvavad isegi „oma“ parkimiskohti, nendes ärkas omaniku instinkt ja nende auto kiviga pihtasaamine lõppeks kurvalt mitte niivõrd auto, kuivõrd viskaja jaoks.
Kõigel sellel on loomulikult oma ajaloolised ja maailmavaatelised põhjused: eestlased on olnud nõukogude võimu all venelastega võrreldes lühemat aega, kuigi ka neid riivas sundkollektiviseerimine ja „kulakute“ vaenamine. Kuid proletaarne vaim on siinmail alati olnud nõrgem. Pärast 1917. aastat hakati Venemaal jõhkralt purustama traditsioone – proletariaat, kes toitus talurahva poolt toodetavatest põllumajandussaadustest, oli kuulutatud „hegemooniks“ ja korraldas relvastatud punaväelaste reide leivavarude ja muu toidumoona rekvireerimiseks (prodrazvjorstka); paljudest mahapõletamata kirikutest said tallid, teraviljahoidlad ja ateistlikud planetaariumid; peresuhted revideeriti, kuulutades välja piiride likvideerimist mehe ja naise vahel; intelligents ja vaimulikkond represseeriti; kultuur pandi põlvili ja suruti Majakovski primitiivse luule tasemele jne. Põlualustest traditsioonidest lahutatud rahvas muteerus üsnagi kurjaks koosluseks, ja kuna mõned ajaloolased üritavad eksponeerida seda genotsiidi juutide ja massoonide vandenõuna, siis tahaks siin tsiteerida ajaloolase ja intellektuaali Aleksandr Nevzorovi sõnu, kes märkis, et „viis roostetanud mauseritega juudikomissaari ei oleks võimelised tapma miljoneid ristiinimesi, seda tegid peamiselt kirikuid usinalt külastanud „head õigeusklikud“ ise, kes hävitasid isuga oma kogukondade liikmeid, vaimulikke ja teisi „rahvavaenlasi“.
Nõukogude ajal oli reegliks saata „vennasvabariikidest“ pärit kutsealused teenima hoopis teistesse regioonidesse – nagu selgitas üks minu Eestisse 1980. aastate alguses aega teenima suunatud Moskva sugulane, ei hakkaks ju eestlased mässu korral tulistama eestlasi ja kasahhid kasahhe, aga eestlased kasutaksid relva kasahhide vastu, ja kasahhid – eestlaste vastu. Minu sugulane teenis Tallinnas ja oli tükk tegemist, et saada ta kaheks päevaks meie juurde. Me sõitsime tollal maale salaja, rongiga ei julgenudki, kuna tal ei olnud õigust väljuda Tallinna piiridest. Ta rääkis, et vene poisse instrueeriti pidevalt: eestlased on kohutavad natsionalistid, ärge väljuge sõjaväeosa territooriumilt, sest teid tõenäoliselt rünnatakse…
Jah, ajateenijaid saadeti reeglina teenima teistesse vabariikidesse, aga pole mingi saladus, et venelased teenisid ju kõikjal. Sest just nemad on rahvana läbinud sellise ajaloolise internatsionaliseerimise koolituse, mis lubas tulistada käsu peale kõhlemata nii „võõraid“ kui ka „omi“. Loomulikult ei ole selline omadus rangelt rahvuspõhine, sest me ju teame ka „läti punaste küttide“ metsikustest ega unusta, mis rahvusest olid Beria ja Stalin. Kuid nagu ütleb vene käibefraas, „в семье не без урода“.
Praeguste vasakliberaalide üheks eesmärgiks ongi just „uroodide“ osakaalu oluline suurendamine ja uueks normaalsuseks kuulutamine. Et inimene ei valiks vältimatu valiku korral mitte oma rahvast, nagu soovitas oma testamendis Rudolf Rimmel, vaid võõrast. Ja sihtmärgi valikul toimiks vastupidiselt, tulistaks omi, mis toimubki praeguses Eestis ülekantud tähenduses kõikjal. Ja riigile tähtsatel pidupäevadel ja ka lihtsalt uusaastaööl ilmub rahva ette tema poolt mittevalitud president ja iga jumala kord hakkab eestlastele jälle midagi ette heitma, mida pole nagu eriti kuulnud teistes riikides, kus on siiski kombeks inimesi õnnitleda ja mitte nende tuju rikkuda. Aga rahvusliku kokkukuuluvustunde soovitajana töötab selline „uusnormaalsus“ küll. Loomulikult on olemas ka heas mõttes internatsionalism, kui erinevast rahvusest inimesed teevad koostööd, toetavad teineteist, on solidaarsed ja elavad kõrvuti. Kuid siin kehtib tuntud reegel kvantiteedi muutumisest uueks kvaliteediks. Ja eestlasi on praegu Eestis täpselt nii palju, et seda „uut kvaliteeti“ kohe ei juhtuks, et ei sünniks järjekordne „uus ajalooline inimkooslus“, kui inimesed ei tea oma päritolu ja nummerdavad oma (vana)vanemaid, et ainult mitte lausuda „ema“ ja „isa“. Kuid selle hapra tasakaalu rikkumine hoogustuva immigratsiooni abil võib muuta põhiseaduses sõnastatud eesmärgid utoopiaks ja igandiks.
Eestiski toimuvad praegu protsessid, mis on võrreldavad riigipöördejärgsel Venemaal aset leidnud sündmustega: tavade üle irvitamine ja nende lõhkumine, traditsioonilise perekonna demoniseerimine, pavlikmorozovite kasvatamine ja peremudeli loomuvastane rekonstrueerimine, „vana maailma“ esindavate vaimulike ja kunstiinimeste küttimine (meil veel ülekantud tähenduses), laste seksuaalobjektideks muutmine, „vale maailmavaate“ kandjate väljajuurimine kõikjalt meedia ja uppumatu ametnikkonna ühendatud jõupingutuste abil, eesti eksistentsiaalsete kultuuritraditsioonide (laulu- ja tantsupeod) mõnitamine, eesti keele tagaplaanile tõrjumine peamiselt vene ja inglise keele abil, EELK ründamine väljast- ja lõhestamine seestpoolt jne. Naeruvääristatakse mälestust eesti silmapaistvatest ajaloo- ja kultuuritegelastest (Konstantin Pätsi ja Jaak Joala „monumendid), labastatakse teatrit (NO99) ja viiakse populaarne muusika „formatiseerimise“ ja „manageerimise“ abil enneolematult madalale vaimsele tasemele. Kõige absurdsem näide on muidugi riigi raha eest teostatav „Eesti laul“, kus pole ei eesti keelt ega laulu. Pluss igasuguste rahvustunnete häbivääristamine. Kui näiteks Marju Lauristin väidab, et on häbi olla rahvuslane, jääb vaid üle tõdeda: seda on kommunistid rääkinud alati.
Siinsega võrreldes tunduvalt agressiivsemate usundite ja kommetega regioonidest lähtuva immigratsiooni soosimine toob endaga kaasa näiteks Rootsi ja teistessegi riikidesse sööbinud kohalikku kultuuri ja seadusandlust eiravate enklaavide moodustumise. Eestlased on tasase loomuga ja piisab sisserändajate kogukonna tekkimisest mõnes väiksemas linnas selleks, et eestlased hakkaksid sealt välja kolima. Meil on juba olemas kogemus Ida-Virumaa ja mõnede väikelinnade näol, aga siinsete venelaste kombed ja suhtumine teistesse rahvastesse on ikka lausa leebe variant võrreldes sellega, mis toimub praegu Hollandis, Pariisi eeslinnades, Malmös ja paljudes teistes Euroopa paikades.
Siit jõuamegi ringiga tagasi sinna, kus poisikesed viskasid kividega autosid Laagna kanali servalt. Tänapäeva Euroopas autosid aga lausa põletatakse, sadade ja tuhandete kaupa. Ja sellega tegelevad juba täiesti meheeas inimesed, kes vihkavad võõrast vara, võõraid kombeid, võõrast usku ja võõrast kultuuri. Ja kelle traditsioonidele pole võõras ka neile vastumeelsete inimeste kividega karistamine. Kas me peaksime olema nii poliitkorrektsed, et hakkame sallima ka seda?
Kas me polegi ajaloost mitte midagi õppinud?
