Rubriik: Määratlemata

Isamaa esimeheks kandideeriv Lavly Perling ütles, et Isamaal võiks alates juunist olla kolm eesmärki – muutuda juhtivaks opositsioonijõuks, kindlustada Isamaa kohalolek üle Eesti ning viia erakond 2023. aasta parlamendi valimisteks kolme suurema hulka.

See kõlab väga hästi ja kahtlemata oleks suurepärane, kui need eesmärgid täidetaks. Ainult et mis edasi? Saab kolme suurema hulka… ja siis? Kas astume püünele nagu Ühtne Eesti Taavi Teplenkovi kehastuses ja anname teada: „Aga öelge teie, mis me tegema peaks. Mida te tahate?“

Nii võiks käituda ühekordseks kasutamiseks mõeldud erakond. Saavutada oma ühekordse edu ja seejärel laguneda. Või ennast mõne olemasoleva erakonna külge riputada, et sama trikki korrata. Tore, ka nii võib, ainult et miks selline asi mulle sohitegemist meenutab?

Kuulun nimelt nende kilda, kes usuvad, et tõsiseltvõetaval erakonnal peab olema midagi enamat hinge taga kui igatsus võita ja valitseda. Ja Isamaa kolm eesmärki peaksid minu meelest kõlama hoopis nii: päästa Eesti, päästa Euroopa ja päästa maailm.

Tean, tean. Otsekohe on lagedal oponendid, kes ütlevad, et maailma päästmisega tegelevad tühikargajad, kes tilkuvat kraani parandada ei oska. Kuid ma ei mõtle seda nii. Need asjad – väga suured ja väga väikesed – ei ole vastuolus. Ka tilkuvat kraani parandades võib päästa maailma. Näha suuremat pilti. Mõista, miks seda kraani ikkagi vaja on parandada – nii laiemas plaanis.

Pealegi ma ei kavatsenudki jääda nii üldsõnaliseks. Neil kolmel päästmisel on ikka konkreetsem sisu ka olemas. Siin tekstikeses väga detailseks siiski minna ei saa, kuid lühike seletus siiski.

Eesti päästmine, see tähendab eelkõige küsimust, kuidas peatada rahva väljasuremine ja pöörata iive positiivseks. Kuidas sisendada inimestesse tulevikuusku, tekitada tahtmist ja julgust rajada perekondi ning kasvatada üles eesti lapsi.

Euroopa päästmine, see tähendab aktiivset kaasalöömist tervemõistusliku migratsioonipoliitika kujundamisel, oma kogemuste julget tutvustamist suurfoorumitel, multikultuursust ülimaks hüveks kiitva ideoloogia kriitikat. Kuskilpool hakatakse midagi juba taipama (nt Taanis), neid arenguid tuleb toetada.

Maailma päästmine, see tähendab kõhklematut vastuhakku kogu maailmas levivale ebaideoloogiale, mis kehtestab vähemuste kaitse sildi all uut totalitarismi. Vastuhakk siinsamas, omas kodus – just see ongi see tilkuv kraan, mida tuleb parandada maailma päästmise nimel. Peame hakatuseks ise õppima tühisüdametest läbi nägema ja ahvatlevaid võltslahendusi vältima. Suuna kaotanud inimestele on vaja tagasi anda kompass.

Sellised kolm eesmärki siis. Milleks püüelda vähemat?

Isamaa on see maa, mille pärast tasakaalukas inimene on valmis paljuks. See annab kindlustunde, et on olemas harjunud, eelmiste põlvede kujundatud keskkond, kus ennast turvalisena tunda. Annab ka tulevikku vaadates kindlustunde, et me järgnevatel põlvedel on see toetuspunkt ja turvaline ruum olemas. Vajavad seda tegelikult kõik, ainult et üks osa inimesi ilmselt ei tunne seda tugevat tunnet, teisel aga moodustab see suure osa elu mõttest ja vaimsest seisundist. 

Minu jaoks on isamaa ja emakeel väga olulised ja ma tunnen tugevat ühtekuuluvust selle maa ja rahvaga. Ses mõttes on Isamaasse kuulumine mu jaoks loomulik. Põhjendamatuks muutuks see siis, kui Isamaa ei oleks enam pühendatud isamaale, vaid üksnes mingitele üldistele aja ja kohata hoiakutele. 

Mis on põhialused, millest ära tunda isamaalist poliitikat? Kindlasti uhkus oma maa ja rahva olemasolu üle. Rahvusliku uhkustunde vastandiks on hüüatus, et küll ”on piinlik olla eestlane”, oma rahva hoiakute kritiseerimine ning kõiksugu vähemusreeglite peale surumine tervele ühiskonnale.

Isamaa hoolib tulevikust ning seetõttu on tema põhihoiakutes väga tähtis rahva ja tema arvukuse kasvule suunatud rahvastiku- sh perepoliitika. Et Eesti on rahvusriik, peaks ka tema keele-, haridus-, teadus- ja kultuuripoliitika olema suunatud just selle ühiskonna ja kultuuriruumi kindlustamisele. Muidugi kõrvuti üldinimlike põhimõtete kaitsmisega. 

Kirjeldatud punktid kindlustavad sisemiselt sellist Eestit nagu me ette kujutame. Kaitse- ja välispoliitika isamaalisus seisneb meie ühiskonna väärtuste kaitsmises väliste rünnakute vastu. Aktiivsuseta selles vallas ei ole võimalik isamaalisust samuti ette kujutada. Kõiksugu muud teemad majanduspoliitikast sotsiaalpoliitikani on tähtsad, kuna neist moodustub tugisüsteem eesti rahva, keele ja kultuuri hoidmiseks. Neist peamise poliitilise telje tegemine ei ole isamaaline poliitika. 

Küllap sellest arutlusest ilmnes, milline minu meelest peaks olema Isamaa ja tema osalusel kujundatav Eesti ühiskond. Ütlen veel juurde, et isamaalisus ei seisne muidugi ainult erakondlikkuses – isamaalisus on põhihoiak, mis peaks olema üldine. Kui seda jätkub, jääb Eesti Eestiks – uuenevaks, kuid tuttavaks! 

Isamaaline inimene on lihtne olla ka väljaspool poliitikat. Kandes neid loomulikke isamaalisi põhimõtteid saad sa rahus kanda oma elu kutset ka elukutselisest poliitikast väljaspool. 

Võidakse arvata, et Isamaasse mitte kuuluvaile inimestele ei pruugi erakonna käekäik tähtis olla. Mina erakonnatu inimesena sellega nõustuda ei saa, ja ma pole kaugeltki ainus. Isamaa sees täna toimuva maailmavaatelise võitluse lõpptulemus mõjutab üsna otseselt kogu eesti ühiskonna ja Eesti Vabariigi käekäiku ja läheb seetõttu ka paljudele korda.

Vaadakem viimase erakondade toetusuuringu tulemusi. Reformierakonna, Eesti200 ja sotsiaaldemokraatide summaarne toetus on 49%. Need kolm erakonda on poliitiliselt liberaalsed. Konservatiivsemate hoiakutega EKRE, Keskerakonna ja Isamaa summaartne toetus on aga 46%. Kui esimesena nimetatud potentsiaalsel vasakliberaalsel kolmikul õnnestub järgmisteks riigikogu valimisteks oma edu veelgi suurendada, on vastav valitsuskoalitsioon sündinud fakt.

Konservatiivsel valijal ei maksa luua illusioone Reformierakonna, Eesti200 ja sotsiaaldemokraatide sisemistest vastuoludest. Kuna neid siduv ideoloogiline taust on eristamatult sama, ei valmista neile kolmele ka raskusi oma sotsiaal-majanduslikke eesmärke ümber nimetada. Võimule pääsemine annab sellele koalitsioonile vaba voli viia sisse vaenukõneseadus ja sooneutraalne abielu, “lõimida” võõraid kultuure kuni meie oma keele ja kultuuri kaotsiminekuni, lubada Eestisse migrante ja tagatipuks kasvõi liituda Euroopa liitriigiga. 

Kõike seda on võimalik teha “vähemuste ja rõhutute” kaitsmise ettekäändel ja retoorika saatel. Sarnaselt püüdis nõukogude võim meid veenda kommunismi headuses ja vältimatuses. Tegelikkus oli aga teistsugune ja saab teistsugune olema ka nüüd: sõnavabaduse kadu, rahva lõhenemine ja sündimuse langus, ilusa eesti keele ja kultuuri allakäik, omariikluse täielik kaotus.

Liberaalse võimukoalitsiooni tulevikuedu kindlustamist mõjutab otseselt võitlus Isamaa sees. Erakonna maine kahjustamine, seda enam selle ülevõtmine liberaalse vaate poolt võib kujuneda Eesti ja eestluse saatuse jaoks otsustavaks. 

Isamaa on viimane kaitsejoon – nii nõrk kui ta ka hetkel ei tundu. Kui Isamaas võtab võimu liberaalne suund, kujunevad jõujooned Eesti poliitilisel maastikul põhjalikult ümber liberaalse tiiva kasuks. See oleks aga tõsine samm Eesti rahvusriigi ajalukku kadumise suunas. Kuni aga Isamaa suudab hoida oma tänast rahvuslikku ja konservatiivset joont, on eesti rahvusel, keelel ja kultuuril veel lootust.

Kontrolli, kas Sa oled isamaaline inimene, ja liitu erakondade ülese Facebooki grupiga

Isamaa loodi selleks, et teha suuri asju: lõpetada võõrtööjõu sissevedu ja päästa eesti rahvas vähemusrahvuse saatusest omal maal, rebida Eesti otsustavalt lahti Nõukogude Liidust ja tema pärandist, kaasa arvatud sõjaväest, kehtestada demokraatlik kord ja vabadused, rajada iseseisev ja konkurentsivõimeline majandus, teostada omandireform ja tagada vaba turu toimimine. Veidi kaugem eesmärk, pooleldi unistus, oli viia Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse.

Nende eesmärkide elluviimiseks ei tulnud taevast maa peale tuua, vaid tuli teha täiesti asjalikke ja maiseid reforme, nagu majanduse avamine, proportsionaalne tulumaks, kaitseväe ülesehitamine, kindel kodakondsus- ja keelepoliitika, e-valitsus või ID-kaardi kasutuselevõtt. Kuid nende reformide kaugem eesmärk oli ikkagi edendada rahvusriiki kui tervikut, mitte üht või teist ühiskonnakihti. 

Pärast Euroopa Liitu ja NATOsse pääsemist olukord muutus. Poliitikaelu tippu tõusid erakonnad, mis ei vaevanud ennast terve Eestiga, vaid oskasid panustada erihuvidele: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond. 

Iga pisemagi algatuse taga olgu soov edendada Eestit ja tervet rahvast 

Isamaa jäi pisut nõutuks, liitus Res Publicaga ja püüdis samuti pakkuda valijaile meelehead: paremat elu, paremat palka, väiksemaid kodukulusid ja nõnda edasi. Kõik see kukkus välja ebaveenvalt, sest Isamaa peab kõnelema ikkagi isamaa suurtest muredest. Kui ka rääkida elust-olust, siis peab see olema väga selgelt seotud suurte eesmärkidega. Ehk lihtsamalt: kui Isamaa algatab Eesti asulates korralike rentslite ehituse (mis on muide hädavajalik), siis peaks juba kaugelt näha olema, et tegu on isamaalise ettevõtmisega, mis aitab päästa rahvast. Tegemist on küll suuresti kommunikatsiooniprobleemiga. Veendunud isamaalased sageli unustavad öelda, et ka kõige proosalisemate ettepanekute taga on soov edasi aidata kogu Eestit ja tervet rahvast.

Näiteks võiksime välja töötada tervikliku programmi Eesti linnade ja asulate linnalikumaks muutmiseks ning valglinnastumise peatamiseks, mis päästaks sadu tuhandeid heaktareid väärtuslikku põllumaad ärasolkimisest ja vähendaks vajadust autosõidu, st ka süsihappegaasi õhkupaiskamise järele. See puudutaks kogu rahvast, oleks majanduslikult mõttekas, võiks mõjuda positiivselt nii iibele kui ka keskkonnale. Narva vanalinna ülesehitamine oleks samuti suur võit kogu Eestile, mitte üksnes narvalastele. Need küsimused ja ideed ongi juba õhus, Isamaa asi on nad maa peale tuua ning ellu rakendada.

Kui tahame jääda kestma, peame ka võtma kohustusi

Eksistentsiaalsed küsimused pole samuti kuskile kadunud. Rahvuse püsimine on taas kahtluse all, ainult et seekord mitte võõrvõimu korraldatud sisserände, vaid eestlaste madalast iibest tuleneva vabatahtliku väljasuremise tõttu. Inimesi ei saa panna vägisi lapsi sünnitama. Küll aga saaks asjad nii korraldada, et laste saamine ei oleks majanduslikult kahjulik, vähemalt pikemas perspektiivis, nagu see on praegu võrreldes lastetuks jäänutega. Tuleks sõnastada eesmärk: teha nii, et lastetud ei kisuks demograafilisse auku kogu rahvast. Sel osal rahvast, kes tahab edasi kesta, peab jääma see võimalus. Pragmaatiline ja proosaline. Rahva kestmiseks peavad olema pered ja lapsed. Kosmilise energia otsingud ja soouuringud võivad olla, aga pered ja lapsed peavad olema. 

Ent selleks, et seda eesmärki sisustada konkreetsete meetmetega või vähemalt ettepanekutega, tuleb eesmärgis enne kokkuleppele jõuda. Kas tahame kesta, jah või ei? Kui jah, siis pole meil õigust jääda ekslema pseudoliberaalsete luulude udus, mille järgi kõigil peavad olema õigused, aga kohustustest me ei räägi. Sellise ekslemise lõpetamine on vastutustunde küsimus ja terve mõistuse teha, vähemalt kuni me tahame kanda nime Isamaa ning lisada sellele lihtsalt ja kindlalt – Eesti kõige mõistlikum erakond.

Rahvusriik kui ideaal tähendab ühiskondlikku keskkonda ja mõtteruumi. Põhiseaduse preambulit lahti seletades on Eesti riigi ülesanne hoida eestlust – rahvust, keelt ja kultuuri. See on meie riigi eksistentsi põhjus, kõik muu aga vahend selle tagamiseks.

Eestlase rahvuslik identiteet on eelkõige seotud eesti keelega. Keeleruumi hoidmine alates koolide õppekeelest ja lõpetades eesti teaduskeelega tähendab globaliseeruvas maailmas raskeid otsuseid. Eestikeelsusest igas eluvaldkonnas on saanud ideaal, mille nimel peab sisulist poliitilist võitlust üksnes Isamaa.

Perekond ja eestikeelsus tagavad rahvuse säilimise

Emakeel ja kultuurilised hoiakud omandatakse varajases lapsepõlves ja need kinnistuvad kasvamise käigus. Laste sündimine ja kasvamine eesti peredes on seega eesti kultuuri säilimise kindlaim garantii. Siiski ei ole rahvus geneetiline mõiste. Eestlase geeni ei ole olemas. Eestlane on eesti keele ja kultuuri kandja, kes end eestlasena identifitseerib ja keda peavad eestlaseks ka teised eestlased.

Kõige loomulikum keskkond kultuuri kandjate kasvamiseks on perekond. Perepoliitikast on kujunenud tõsine ühiskondlik-poliitilise väljakutse. Laste sündimist ei saa ega peagi mõjutama poliitika. Määravaks on siin inimeste isiklikud, aga ka avalikus ruumis esikohale seatud väärtused ja hoiakud. Hetkelise heaolu, tarbimise ja individualismi eelistamine ajatutele väärtustele, pühendumisele ja hoolimisele, jätab lasterikkusele ebaõiglaselt vähe tähelepanu. Meie ühiskonda kannavad aga edasi lapsed. Selle arusaama viimine iga inimeseni on ühiskonnale tõsine pingutus.

Riik on vahend rahvuse hoidmiseks

Riigimehelik on suunata tänases Eestis kogu jõud eestikeelsuse ja lasterikkuse hoidmisele. Pere-, rahvastiku-, haridus- ja kultuuripoliitika moodustavad vundamendi hoonele, milleks on rahvusriik keele- ja kultuurikeskkonnana. Kui eesti rahvus ei pea vastu üleilmsetele tendentsidele ja kaob, siis kaob ühtlasi vajadus Eesti riigi järele. Eesti Vabariik ei ole asi iseeneses, vaid vahend eesti rahvuse hoidmiseks.

Hoone kujundiga jätkates tuleb rääkida ka katusest, küttekehast ja piirdeaiast: majandus-, maksu-, sotsiaal-, energia-, kaitsepoliitikast jne. Nende valdkondade ülesanne on luua rahvusriigi ja selle vundamendi toimimiseks vajalikud tingimused. Pole päris õige nimetada vundamenti katusest olulisemaks, kuid tuleb anda endale aru, kui ühe kadumine muudab teise tarbetuks. Ettevõtluskeskkonna või sotsiaalsüsteemi nõrkus ei muuda iseenesest olematuks rahvust, keelt ega kultuuri. Vastupidisel juhul – rahvuse, keele ja kultuuri kadumisel – kaotab aga oma mõtte kogu innovatsioon, turumajandus, sotsiaalsüsteem, madalad maksud ja PISA testi tulemused.

Siin peitub ka 1990-ndatel Isamaa eestvedamisel läbi viidud turumajandusreformi tagamaa – reform oli vajalik rahvusriigile, mitte vastupidi.

Isamaa ei ole mugav

Isamaa peab jääma aateparteiks, mis seisab rahvusriigi ideaali eest. Tänases poliitilises olukorras on see raske valik. Ka meie valija on inimene, kes seisab rahvusriigi ideaali eest. Isamaa ei peaks ajama taga reitingut ega valija toetust lõputu ümberjagamisega läbi pensioni- ja sotsiaalsüsteemi ning soodustuspoliitikate. Andide jagamine on mugavuspoliitika, mis jäägu mugavuserakondadele.

Minu Isamaa teeb raskeid ja riigimehelikke otsuseid eesti rahvuse säilimise nimel ning kutsub enda selja taha inimesi, kes usuvad samadesse ideaalidesse.

Valik samme rahvusriigi hoidmiseks:

• peretoetuste pidev arendamine, et ükski laps ei jääks sündimata majanduslikel põhjustel
• perede õnnelikule koospüsimisele suunatud haridus- ja koolitusprogrammid, et lapsevanemad oskaks tagada lastele püsiva ja turvalise kasvukeskkonna
• teaduses, kultuuris ja äris eesti keele laialdasele kasutamisele suunatud meetmed, et eesti keel areneks koos maailma arenemisega
• lasteaedade ja koolide täielik üleviimine eesti õppekeelele, et sidustada muukeelsete perede lapsed paremini eesti ühiskonnaga
• lasterikkust, eestikeelsust ja eestimeelsust toetavate ühiskondlike hoiakute pidev arendamine haridus-, sotsiaal- ja kultuurivaldkonna koostöös

Erakondadeülese maailmavaatelise kogukonna Isamaalised liikmete arv ületas alanud nädalal tuhande piiri. Facebooki privaatse grupina tegutseva ühenduse liikmetest kolmveerand ühtegi parteisse ei kuulu.

“Paljud inimesed on väsinud päevapoliitilisest kukepoksist ja igatsevad aatelist isamaalist poliitikat,” nendib Isamaaliste kõneisik Juhani Jaeger. Kuna iga liituja peab nõustuma 6 maailmavaatelise peapõhimõttega, on liikmed Jaegeri sõnul aatekaaslased sõna otseses mõttes.

6 isamaalist põhimõtet lähtuvad Jaegeri sõnul põhiseaduse mõttest, et Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. “Eesti keele areng ja kasutamine kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades, eestlaste arvukuse tõus, eestlaseks kasvamine, mis vältab terveid inimpõlvi – nendesse põhimõtetesse uskumine liidab meie kogukonda. Jõudmine nelja kuuga tuhande liitununi näitab, milline nälg on ühiskonnas aatelise poliitika järele. Samuti on see heaks näiteks maailmavaatelise kogukonna loomise kohta,” lisab Jaeger.

Kuigi Isamaaliste sõnum kannab tugevat poliitilist identiteeti, jääb kogukond Jaegeri sõnul parteideüleseks ning liituda võib igaüks, kes isamaaliste põhimõtetega nõustub. “Iseseisvuse taastamise ajal olime kõik rahvuslased, kuid täna ei ole rahvuslus enam sugugi kõigi erakondade maailmavaate osa,” nendib Jaeger, kelle hinnangul tekitab selline muutus paljudes nõutust.

Isamaaliselt mõtlevaid inimesi leidub Jaegeri sõnul ka erakondades, mille poliitika on muus osas rahvuslusest kaugenenud. “Isamaaliste kogukonda kuulub kõikide parlamendierakondade liikmeid. Neile inimestele on vaja vaba mõttevahetuse kohta. Võib-olla aitab see kaasa ka nende erakondade tagasipöördumisele rahvusluse juurde,” on Jaeger lootusrikas.

Isamaaliste kogukond asutati novembris 2020. Liikumine ühendab inimesi, kes nõustuvad veebilehel isamaalised.ee kuue isamaalise teesiga.

6 isamaalist põhimõtet:

1. Eesti riigi mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
2. Eestil on õigus kaitsta end mistahes sissetungijate eest kõigi vahenditega ja igaühe kohus on sellesse panustada.
3. Eesti keele areng ja kasutamine tuleb tagada kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades kõrgharidusest teeninduseni.
4. Eestlaste arv ja osakaal rahvastikus peavad tõusma.
5. Eestlaseks saab eestlaseks kasvades. Kõige loomulikum keskkond selleks on traditsiooniline perekond.
6. Inimeste vaba, turvalise ja õnneliku elu aluseks on traditsioonilistel hoiakutel ja kristlikel väärtustel rajanev ühiskond.

• Kultuurilisele identiteedile üles ehitatud riik on stabiilsem kui poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik. Poliitiline identiteet on õpitud, kultuuriline identiteet aga automaatne.
• Poliitilisele identiteedile rajatud riigi probleemiks on tema mitmekultuurilisus, mis tähendab seda, et tema liikmete, isegi kodanike, käitumisimpulsid võivad mõningates olukordades olla lausa vastandlikud.
• Rahva kultuurilise kohandamise sihilik seadmine kõrgemale rahva loomulikust vaba arengu nõudest tähendab rahva välja lülitamist üldises arengus osaleva subjekti seisusest, tema muutmist objektiks, valgeks hiireks teaduslaboris.

Viimastel aastatel on hoogustunud erinevate riiklike arengukavade väljatöötamine ja –pakkumine.  „Eesti 2035“ (selle täpsustava osana „Eesti keele arengukava 2021–2035“)  ja „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2030“ on neist vast sellised, mis iga inimest vahetult kõige enam puudutavad. Ühiskondlike protsesside nii pikaajaline planeerimine eeldab aga nende protsesside ja neid mõjutavate tegurite väga täpset mõistmist. Näiteks hoolimata ilmastikuprotsesside aluseks olevate füüsikaliste nähtuste mõistmisest ei suudeta ilma prognoosida kaugemale kui nädala jagu. 

Veendumus ühiskondlike protsesside mõistmisest, mis avaldus läinud sajandil usuna „ühiskonna arengu seaduste“ olemasolusse, viis inimkonna jaoks väga traagiliste tulemusteni. Seetõttu püüetesse „ühiskonda ümber kujundada“ tuleb suhtuda suure ettevaatusega. Küsime mil määral on nende protsesside mõistmine adekvaatne.

Eelmainitud arengukavade lugemisel torkab kohe silma nende sisuline sarnasus, mis ilmselt tuleneb nende ühtsest teoreetilisest baasist. 28. jaanuari Postimehes ilmus Marek Tamme artikkel („Riigiidentiteedist ja rahvusidentiteedist“), mis nende arengukavade aluseks olevat ideestikku lähemalt avab. Artikli põhiprobleemiks näib olevat Eesti põhiseadusse kirjutatud rahvusriikluse sobitamine autorile südamelähedase poliitilise riigimääratlusega. 

Autor märgib õigesti, et tuleb eristada inimeste poliitilist ja kultuurilist identiteeti: poliitiline identiteet on seotud kodanikuks olemisega, kuid Eesti riigi kodanikeks saavad olla ka mitte-eestlased. Inimese rahvus on aga määratud tema kultuurilise identiteediga – see on punkt, kus minu seisukoht autori omast lahku läheb. 

Marek Tamm kirjutab, et igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda – see ongi inimese poliitiline identiteet –, peab olema võimalus saada eestlasena tunnustatud. See „osalemine“ peaks aga sel juhul tähendama eesti kultuuri omaksvõttu, vähemast ei piisa, muidu pole poliitilise ja kultuurilise identiteedi eristamine mõistetav. Kui see jääb väiksemaks, võib ta olla küll eestlane tähenduses Eesti riigi kodanik, mitte aga eesti rahvusse kuuluv isik. Et sellest aru saada, on vaja mõista kultuuri ja rahvuse olemust, nende funktsiooni.

Ühiskondlike suhete seaduspära

Meie sotsiaalteadlastele meeldib XIX sajandist pärinev maailmapilt, kus inimloomus ja inimeste käitumine tuleneb ühiskondlikest suhetest, ühiskondlikud suhted on aga vabalt kehtestatavad. Õiglase ja hea ühiskonna saavutamiseks on vaja õiged suhted leida. Seega on kõik inimeste endi teha. See jätab sotsiaalteadusele vabad käed: väliste objektiivsete kriteeriumide puudumisel võib ka seal kasutatavaid mõisteid vabalt määratleda ning kasutada. Selliste mõistete nagu „kultuur“, „rahvus“, „kodakondsus“, „abielu“ korral oleme sellise sõnalise ekvilibristikaga kõik kokku puutunud. 

Kuid teadus on  vahepeal kaugele arenenud. Senine marksistlik teooria ei sobi kuidagi kaasaja teaduse üldisesse paradigmasse, mille kohaselt on ühiskonnateooria vaid üks osa inimese järjepideva loodusliku arengu kirjeldusest. Inimese ja ühiskonna areng on toimunud looduslike tingimustega kohastumise käigus. Eluslooduse korral on sellel arengul väga kindlad raamid – ta peab kindlustama elusolendite ellujäämise ja kestmise. Ühiskondlikkus kuulub väga paljude elusolendite ellujäämise strateegiasse ning see on kirjas meie geenides, nii nagu ka enamik elusorganismi toimimise põhimõtteid. Alates teadvuse ning, inimeste korral, keele tekkest, on arengu raskuspunkt kaldunud bioloogiliselt arengult kultuurilisele, kuid arengu üldised seadused on jäänud samaks. 

Palju kiirem ja paindlikum kultuuriline evolutsioon on viinud kohalike tingimuste poolt määratud lokaalsete kultuuride tekkele, mis on sisuliselt ellujäämiseeskirjaks selle kultuuri poolt määratletud rahvale. Kõigil ülalmainitud mõistetele vastavatel struktuuridel on selles oma kindel roll ning see peab nende määratlustes kajastuma. Kultuuri rolliks on inimeste käitumise suunamine. Oluline on teada, et käitumise reguleerimine toimub alati eri taseme emotsioonide vahendusel, lähtugu need siis geenidest või (kultuuri)mällu salvestatust [1]. See on see miinimum, mida on vaja teada selleks, et (inimeste) sotsiaalset käitumist mõista.

Poliitilisest identiteedist ei piisa

Marek Tamm oma artiklis peab riigiidentiteedi aluseks inimeste poliitilist identiteeti. Kuid inimese poliitiline identiteet ei anna enamat kui riigi kodanikuks olemise tarviliku tingimuse. Miks? Sellepärast, et poliitiline identiteet on õpitud, kultuuriline identiteet aga automaatne. Siin on toimunud teine oluline areng inimeste käitumise mõistmisel. On aru saadud, et inimese käitumine üldjuhul ei ole ratsionaalne ja kaalutletud, nagu seda oli tavaks arvata, vaid seda juhivad emotsionaalsed ajed ja impulsid, nii nagu enamike loomade korral [2]. Seetõttu on poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik ebastabiilsem ja vastuolulisem kui ühtse kultuurilise identiteediga riik. Poliitilisele identiteedile rajatud riigi probleemiks on tema mitmekultuurilisus, mis tähendab seda, et tema liikmete, isegi kodanike, käitumisimpulsid võivad mõningates olukordades olla lausa vastandlikud. 

Mitmekultuurilisuse käsitlemiseks toob Marek Tamm sisse kultuurilise või rahvusliku mitmikidentiteedi mõiste. Selle kohaselt võib identiteeti vaadelda nagu nööri, mille külge riputatakse õppimise teel järjest uusi kultuuripädevusi. See eeldab ratsionaalset inimest, mis aga, nagu eespool öeldud, on vastuolus sellega, mida inimese kohta ütleb kaasaja teadus. Lisaks sellele on kultuurid terviklikud, kooskõlalised ning neist suvaliselt võetud tükke on raske identiteediks kokku sulatada.  Seetõttu inimene vahetab kultuuri enamvähem tervikuna, välja arvatud väiksemad, sageli oma rahvuse või päritolu teadvustamisega seotud osad, ning see ei toimu õppimise, vaid kogemise, läbielamise teel. 

Kultuuri ei õpita, temasse elatakse sisse. Ja siin on järgmine mitmekultuurilisusega seotud suur probleem: kultuuri kestmine vajab koherentse, kooskõlalise kultuuriruumi olemasolu. Kultuuride segus selline dominant puudub ja siis juhtub see, mida keelte segus alati on jälgitud: tekivad lihtsustunud pidžinkeeled, mis harvadel juhtudel lähevad üle kreoolkeeleks, enamasti aga väiksema tagalaga keeled lihtsalt kaovad. Sama juhtub kultuuriga. 

Kujutada ette, et eesti kultuur saab läbida sellise mitmekultuurilise segu, oma omapära kaotamata või isegi rikastudes (mis definitsiooni järgi saab tähendada vaid struktuursuse kasvu), on võimatu. Kõige efektiivsem tee kultuuri lammutamiseks on just see, kus oma seisukoht kujundatakse vastavalt eeldatavale ühisseisukohale. „On selge, et selline printsiip viib lõputule regressile,“ on öelnud nobelist Kenneth  Arrow. 

Integratsiooniks kulub põlvkondi

Seega on võimatu näha, kuidas nende mõistete baasil välja töötatud Eesti identiteedi- ja lõimumispoliitika mõisteline mudel saab toetada eesti keele ja kultuuri säilimist, mida Marek Tamm mudeli arendamisel tehtud töö esimese suure eesmärgina mainib. Kõik eelöeldu kehtib ka nn lõimumise kohta: kui lõimumine tähendab teadmiste omandamist (riigiidentiteedi õpetamist), nagu kirjutab Marek Tamm, siis põhimõtteliselt ei piisa sellest isegi kodanikuks olemiseks (kahjuks aga küll kodakondsuse andmiseks, mis näitab meie kodakondsuspoliitika ebaadekvaatsust). Selleks et neid teadmisi ka rakendataks, on vaja selline isiklik emotsionaalne seos riigi põhiväärtustega, mis välistab nende rikkumise. 

Jääb mulje, et kogu artiklis esitatud mudeli eesmärgiks on olnud luua mingi mõisteline baas, mis toetaks riigi lõimumispoliitikat ning püüaks lepitada selle samme põhiseadusliku eesti keele ja kultuuri kaitsmise ülesandega. Et ka autor sellesse hästi ei usu, võib näha artikli lõpulauseist. „Kui võtta omaks sõnastatud põhimõtted, VÕIME LOOTA [minu rõhutus – TK], et eesti keele ja kultuuri kandepind laieneb ning on tagatud selle säilimine ja areng,“ kirjutab Marek Tamm. 

Kuid eesti keel ja kultuur on üks ja ainus. Sellised meeleheitlikud sammud oleksid mõeldavad juhul, kui eesti keelt ja kultuuri ootaks kohe vältimatu hukk. Nii see ei ole, meil on aega järele mõelda, püüda jälgida inim- ja ühiskonnateadustes toimuvaid kiireid muutusi ning käituda teaduse- , mitte ideoloogiapõhiselt. Ja teadus ütleb, et erinevate kultuuridega inimrühmade kiire integratsioon ei ole võimalik, selleks kulub inimpõlvi. Mida aga saab teha, on seda soodustada mittepõlisrahvusest elanikele ja sisserändajatele kohaliku keele õpetamise ja tavade tutvustamise teel, eeldamata viimaste viivitamatut omaksvõttu.  Vaid selline tee – arukalt läbi viiduna – võimaldab eesti keelt ja kultuuri kaitsta.

Eripära tuleb hoida

Ja lõpuks, on uskumatu, see kuhu on viinud see lõimumise tähtsustamisele suunatud mõtteviis.   „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele,“ ütleb 1776. a kirjutatud USA Iseseisvusdeklaratsioon. „Rahval on loodusseaduste ja Jumala seaduse kohaselt õigus [—] saavutada iseseisev ja võrdne positsioon maailma riikide seas.“ 

Möödunud 250 aastat on neile uhketele sõnadele andnud ka ratsionaalse põhjenduse. Inimkonna edukas areng on võimalik vaid iseseisvate kultuuride koostöös [3]. Miks see nii on, on oma töödes näidanud Juri Lotman [4]. Et see nii oleks, on iga rahva kohus kogu maailma ees hoida oma kultuurilist eripära võõraste vägivaldsete mõjutuste eest. Ainult läbi oma eripära on tal võimalik osaleda üldises arenguprotsessis, arenedes selle käigus loomulikult ka ise. 

Rahva kultuurilise kohandamise seadmine kõrgemale rahva loomulikust vaba arengu nõudest  tähendab rahva välja lülitamist üldises arengus osaleva subjekti seisusest, tema muutmist objektiks, valgeks hiireks teaduslaboris. Eesti rahvas ei peaks leppima maailmapoliitikas teenindaja, toatüdruku rolliga, mida talle tahetakse määrata. 

On loomulik, et Marek Tamme artiklis kirjeldatud Eesti identiteedi- ja lõimumispoliitika mõisteline mudel tuleb kõrvale heita, nii nagu ka selle põhjal välja töötatud ülalmainitud arenguprogrammid. Ja eriti puudutab see 16. jaanuari Postimehes Margus Pedaste poolt esitletud nn ühtse Eesti kooli mudeleid, milles teostamatu lõimumispoliitika vankri ette on rakendatud eesti lapsed.  Arusaamatute „üldiste kultuuriliste pädevuste“ asemel, mida soovitatakse õpetada eesti kultuuriidentiteediga õpilastele selle „lõimimise“ käigus, tuleb põhirõhk panna eesti keele, kirjanduse, kultuuri- ja ajaloo tundidele, ilma milleta põhiseaduses tõotatud eesti kultuuri järjepidevust tagada ei saa. 

[1] Antonio Damasio, „Strange Order of Things: Life, Feeling and the Making of Cultures“, Pantheon, 2018.

[2] A.Damasio, ibid.; Daniel Kahneman, „Kiire ja aeglane mõtlemine“, 2013.

[3] Claude Lèvi-Strauss, „Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur.“ Varrak, 2010.

[4] J.M.Lotman, „Kultuuri fenomen“ („Valitud artiklid I“) vn.k, Aleksandra, 1992; „Kultuuride vastastikuse mõju teooriast“ („Semiosfäärist“), Vagabund, 1999. 

Emakeelenädalale mõeldes avaldame Maarja Vaino varem Postimehes ilmunud mõtiskluse eesti keele elujõu teemal. [Isamaalised]

Mati Hint (1937–2019) on öelnud, et eestlastel on õigus elada oma elu eesti keeles ja neil on õigus seista selle keeleõiguse eest. „Need õigused teeb loomulikuks ajalugu ja see, kuidas rahvas ja tema haritlaskond on eesti keelest ja eesti keeles loonud maailma, milles meie elu on kõige loomulikum.“ Hint kirjutas seda „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamatu „Keel on tõde on õige on vale“ sissejuhatuses, viidates artiklitele, mis käsitlesid eesti keele eluõigust Nõukogude okupatsiooni tingimustes. On omajagu õõvastav tõdeda, et see, millest Hint tollal kirjutas, on asjakohane ka praegu, ligi 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Ainult et nüüd on probleemiks massikultuuri pealetung ning loobumine vaimsest nõudlikkusest iseenda ja oma kultuuri suhtes. 

Igasuguste häirivate nähtustega võitlemiseks tuleks esmalt neid nähtusi korralikult teadvustada. Ja anda endale aru: Eesti riik on loodud selleks, et eluõigus oleks ühel omanäolisel keele- ja kultuuriruumil. Kui leiame, et Eesti on lihtsalt tükk mingil viisil organiseeritud territooriumi, mille esmane ülesanne on raha liigutamine, siis muidugi võib kogu Eesti asjale käega lüüa. Aga kuna me seda ometi ei tee, siis tuleks olla tähelepanelik, sest muidu võime ennast avastada juba pöördumatult  kehvast seisust. Ikka ja jälle meenub Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ lõpp, kus Põhjakonn ja Leemet koos n-ö igavest und magavad. Põhjakonn võinuks metsarahvale appi tulla, kui oleks olnud piisav hulk mehi, kelle hääl oleks ta äratanud. Aga nii palju mehi enam ei olnud. 

Head kirjanikud suudavad ikka metafooride ja kujunditega kokku võtta olukordi, mida muidu tuleks pikalt-laialt seletada. Kivirähki Põhjakonna kujund on mõtlemapanev hoiatus, et ühel hetkel võib olla juba hilja midagi päästa, isegi kui kellelgi kuskil on selleks veel tahe olemas. 

Tahet esialgu eriti palju märgata ei ole. Jah, mingi seltskond hüüab ja püüab Põhjakonna äratada, aga paistab, et hääled jäävad nõrgaks. Eesti keelde puutuvat on küll arutatud riikliku tähtsusega küsimusena; Haridus- ja Teadusministeeriumile on tehtud pöördumisi eesti keele olukorra parandamiseks nii koolide õppekavades, ülikoolides kui ka Ida-Virumaal; inimesed pöörduvad aina rohkem Keeleinspektsiooni poole, kuna nad ei saa oma kodumaal riigikeelega hakkama jne. Kas sellele on midagi järgnenud? Ettepanek luua Keeleamet väänati kahtlaseks püüdeks nišistada Eesti Keele Instituuti. Kõrghariduse ingliskeelestumine käib edasi suurema hooga kui varem; haridusminister ei leia aega keeleküsimuse arutamiseks kohtuda ja ei näi plaanivat selles asjas koolides mingeid konstruktiivseid samme. Keeleinspektsiooni ettekirjutused keeleseadust rikkuvatele asutustele mõjuvad nõrgalt ega suuda igapäevaste rikkumistega sammu pidada. Küünilist ja hoolimatut suhtumist vaatab vastu riiklikult tasandilt, avalikust ruumist, ärimaailmast ning olmesfäärist. Eestlased on sujuvalt juba päris paljud sõnad välja vahetanud ingliskeelsete väljendite vastu. Kergemeelne keelevahetus kõneleb ikka veel sisemisest orjamentaliteedist, mis peab mõnda teist keelt ja kultuuri enda omast väärtuslikumaks ja näib juba alateadlikult tekitavat tahtmise ennast sellega ehtida.

Eesti keeleteadlased oskavad kindlasti paremini kommenteerida muudatusi keele süvastruktuurides, mis tõenäoliselt praegu toimuvad. Jah, keel muutub kogu aeg ja see on tema elusolemiseks vajalik. Ent muret peaks tundma siis, kui muudatused hakkavad teisendama keele olemust ja üldist ülesehitust (näiteks väldete süsteemi). 

Üha rohkem on tunda inglise keele mõju. Hiljuti võis siinsamas Postimehe (veebi)veergudel näiteks kohata pealkirja „Maksuamet soovitab tulude deklareerimisel hobuseid hoida“. See järjekordne otsetõlge inglise keelest on tobe ja ka arusaamatu – aga kas sellise lause ütleja üldse enam tajub, kuidas saaks sama mõtet väljendada ilma inglise keele abita?  

Keel ei ole ainult välise maailma korraldamise töövahend, keel on ka inimese vaimse maailma peegel. Mida kehvem on keeleline võimekus, seda vaesem, segasem ja arenematum on ka inimese mentaalne maailm. Keele kaudu väljenduvaid nihkeid tuleks seetõttu võtta erakordselt tõsiselt, mitte pidada seda mingisuguse väikese seltskonna eramureks.  

Omaette küsimus on ka see, kas Eesti on õigusriik, kus kõik seadused kehtivad võrdselt? Millegipärast näib, et keeleseadust võib täita poolikult ja valikuliselt. Vahel on tunne, et sellesse suhtutakse üldse nagu mingisse alama astme regulatsiooni. Lausa uskumatuna mõjus filmifestivali korraldaja kommentaar, et avalikel kinoseanssidel ei ole eestikeelseid subtiitreid, kuna publik saab ju ka inglise keelest aru. Tõepoolest, milleks meile veel tüütu keeleseadus?

See, et Eesti avalik ruum peab olema riigikeelne, ei ole ühegi korraldaja valik, vaid seadusega sätestatud olukord. Miks tundub, et seaduse ignoreerimisele ei järgne õieti midagi? Miks on Keeleinspektsioon jätnud mulje, et ta justkui häbeneks oma tegevust ja püüaks rikkujatega võimalikult leebelt ümber käia? Kentsakas on ka see, et mõnigi end haritlasena esitav inimene ikka veel peab vajalikuks hakata ründama eesti keele kaitsjaid, selle asemel, et mõista: inglise keelt ei ohusta see kuidagi, kui me Eestis ajame asju riigikeeles ja oma keeleruumi hoiame? 

Olgu lõpetuseks tsiteeritud Mati Hindi artiklit „Rahvusteadvus ja rahvuskultuur“ aastast 1988: „Siiski on just “internatsionaliseerimise” kontseptsioon sünnitanud Eestis seisundi, mida võib (väikese liialdusega) nimetada keele- ja rahvuspoliitika kriisiks. Lähtuma peaks sellest, et iga rahvuskultuur on terviklik, kultuuri integreerivaks faktoriks on aga rahvuskeel, mille funktsioneerimine kõigis eluvaldkondades peab olema tagatud.“ Kas tõesti peab hakkama selliste iseenesestmõistetavate asjade pärast Põhjakonna tülitama?

Koolide ühtlustamine muudab tegelikult Eesti haridustaseme halvemaks, selgitab õpetaja Mari-Vivian Ellam.

Ühtse Eesti kooli idee, vene koolide kaotamine ja kõigile Eesti lastele ühtse koolivõrgu loomine ei ole minu arvates korralikult läbi mõeldud. Mitmed põhjendused, millele toetutakse, ei ole veenvad ning ühtsuse printsiip ise kannab endas säratut keskpärasust.

Nii nagu ei ole võimalik luua üht universaalset autot, majatüüpi või riietust, mis kõigile sobib, ei saa ka üks koolitüüp sobida kõigile. Samuti ei sobi sama hariduslahendus kõigisse Eesti piirkondadesse: on paiku, kus muu kodukeelega õpilasi on kaduvväike hulk, ja neid, kus eestlasi on alla viie protsendi. Seetõttu ühe mütsiga Eesti haridust lüüa ei saa, peab arvestama kõiki asjaolusid.

Kui püüame luua kooli, mis sobib kõigile, peame palkama suure hulga tugispetsialiste ja looma erisusi kooli sees, et hariduskvaliteet halvemaks ei muutuks ja probleeme juurde ei tuleks. Paraku on haridus alati vaevelnud rahapuuduses, mitte ülekülluses.

Me ei suuda näiteks endiselt pakkuda piisavalt motiveerivat palka, et meelitada kooli rohkem mehi, meil ei ole raha, et määrata õpetajate normkoormus selliseks, et nad ei peaks pidevalt tegema ületunde, koolidel puudub raha, et osta ilukirjandust, meil ei ole piisavalt spetsialiste, kes aitaks toime tulla erivajadustega õpilastega. See nimekiri ei ole lõplik.

Ometi on Eesti haridus taseme poolest üks maailma parimaid, koolivõrgu ühtlustamisega võime selle olemasoleva hea kaotada. Tagasitee leidmine ei pruugi enam aga õnnestuda.

Ühtse kooli idee eeldus on, et kaovad erinevad rahvused ja ideoloogiad ning jääb üks riigiidentiteet ja üks valitsev ideoloogia, mida kool aitab kultiveerida. Võib-olla kõlab see mõne inimese jaoks kaunilt, ent paraku on see teostamatu. Meil laiutavad ka ühes ja samas klassis kõrvuti õppinud inimeste vahel suured ideoloogilised käärid, ühiskond on täis ideoloogilisi vastandusi, mille teket pole kool suutnud ära hoida. Kooli ja õpetaja roll ideoloogia kujundamisel võib olla palju väiksem, kui me arvame.

Samuti tundub mulle, et mida väiksem roll on rahvuslikul identiteedil, seda tugevamalt hakkavad pead tõstma muud, sageli populistlikel ideoloogiatel põhinevad identiteedid. On ju rahvuseta riikides (näiteks Ameerika) rahva sees kõige suuremad ideoloogilised vastasseisud. Seetõttu on püüd minna riigiidentiteedi loomise teed minu arvates pigem isegi ohtlik.

Inimene vajab kuuluvustunnet, ta otsib omasuguseid. Sotsiaalmeedia võimaldub omakorda kapseldumist viisil, mis tekitab tunde, et teistsuguseid inimesi ei olegi olemas või et neid on väga vähe. Samal ajal loodame, et koolis õnnestub meil erineva tausta ja maailmavaatega inimesi ühendada.

Õpetaja on aga pandud väga keerulisse olukorda, olles sunnitud kogu seda kirevust koos hoidma, ta peab olema väga ettevaatlik, et kedagi ideoloogiliselt ei riiva. Olukorras, kus täiskasvanud inimesed ei suuda ühiskonnas omavahel kokku leppida, on meie ootused koolile ehk liiga idealistlikud?

Vene koolide küsimus vajab aga siiski lahendusi. Ligi 30 aastat pärast taasiseseisvumist ei oska paljud vene kooli lõpetajad endiselt eesti keelt. Nende hulk siiski väheneb, kuid vaja oleks rohkemat. Selle taustal ma isegi mõistan resoluutset soovi vene kool sootuks kaotada, kuid sel lahendusel oleks mõju vaid siis, kui üheski Eesti piirkonnas ei ületaks vene kodukeelega laste hulk kümmet protsenti. Kui muu kodukeelega õpilasi on rohkem, toovad nad kooli kaasa oma keelekeskkonna, nad ei suhtle enam oma eesti kodukeelega klassikaaslastega ning nende ainsaks eesti keele allikaks jääb õpetaja.

Samal ajal vajavad vene kodukeelega lapsed lisatuge, et võõrkeeles õppides toime tulla. Gümnaasiumi puhul on võimalik õpingud katkestada (mis võib tähendada, et vene koolide kadudes hakkab muu kodukeelega õpilaste keskmine haridustase langema).

Kohtla-Järve riigigümnaasiumi praktika näitab, et selliste õpilaste hulk võib olla nii suur, et kool jääb kaotatud pearaha tõttu koguni rahalistesse raskustesse. Põhikooliharidus on aga kohustuslik ning õpilast, kes eesti koolis õppimisega toime ei tule, pole kuhugi saata.

Mõnes Eesti piirkonnas on muu kodukeelega lapsi nii palju, et ühtse kooli puhul räägiksime vene kodukeelega õpilaste koolist, kus õpib ka mõni eestlane. Ühel või teisel juhul peab õpetajaskond olema varustatud metoodikaga, mis tagab sellise lapse hakkamasaamise, kes on keeleliselt väheandekas ja kellele võõrkeeles õppimine valmistab raskusi. Näiteks keelekümblusmetoodika.

Sisuliselt peame ümber koolitama kogu õpetajaskonna. See on kallis, aga ka pisut ebarealistlik plaan. Samuti on keelekümblus ajamahukas metoodika, mis nõuab õpetajalt palju visualiseerimist ja kindlasti kõigile õpetajatele ei sobi. Lisaks pole selge, kas lauskeelekümblus tuleks haridusele üldiselt kasuks või mitte: eesti kodukeelega õpilaste puhul saaks õpet muu metoodikaga ilmselt palju efektiivsemalt korraldada.

Palju kuluefektiivsem ja realistlikum on jätta vene koolid alles ja viia keelekümblus hoopis sinna. See on sada protsenti efektiivne keeleõppemeetod: viis päeva nädalas neli aastat järjest eesti keeles õppides ei jää umbkeelseks mitte keegi.

Lisaks on metoodika eripära selline, et laps ei jää hätta, nagu ta võiks jääda eesti koolis õppides, ning jäävad ära lisakulutused nii eesti keele lisatundidele kui ka tugispetsialistidele. Mitmed vene koolid on seda teed juba läinudki. Tapa vene gümnaasium soovib end näiteks lausa ümber nimetada Tapa keelekümbluskooliks. Minu arvates suurepärane lahendus: vene koolil on olemas motivatsioon ja personal. Nad saavad eestikeelse õppega hakkama. Vaja on vaid tuge: et keelekümblusõpe oleks kergesti kättesaadav ja et riik aitaks motiveerida eesti emakeelega õpetajaid vene kooli minema. Eesti keele õpetajatest on seal puudus.

Et minu arutluskäigust ei jääks valet muljet, pean oluliseks rõhutada, et kool, kus õpivad koos eri rahvusest õpilased, võib olla väga hea tasemega ning toimida ideaalselt. Kuid võtmesõnaks jääb valikuvabadus. Kuni selline koolimudel on üks mitmest võimalikust, on kõik hästi, absoluutselt ideaalne. Mida suurem on valikuvõimalus, seda parem.

Pöörame otsa ringi: teeme Eesti koolisüsteemi paremaks, teeme selle veel mitmekesisemaks, minu poolest avame veel mõne muu võõrkeelega koolid, jätkame kristlike koolidega, avame lisaks Waldorfi koolidele ka Montessori põhimõtteid järgiva kooli ja nõnda edasi. Kõik inimesed on erinevad, neile sobivad erinevad koolid ning venekeelsetel koolidel on ka selles kirevas pildis oma koht. Lahendame pigem vene kooli probleemid vene koolis sees, liiatigi kuna see on tunduvalt odavam lahendus kui vene emakeelega laste eesti kooli toomine.

Kuniks Eesti riik teenib eesti rahvuse püsimise huve, kuniks Eestit juhitakse eesti keeles ja eesti meeles, seni on siin turvaline ka kõigil teistel rahvustel, kirjutab Lauri Vahtre (Isamaa).

Üks Murphy seadusi ütleb, et igas organisatsioonis on veel üks inimene, kes mäletab, miks see organisatsioon loodi – see inimene tuleb üles leida ning vallandada.

Kuri nali muidugi, ja tegelikult on sõnum ikka vastupidine: iga organisatsioon peab meeles pidama, miks ta loodi, muidu kaotab ta mõtte ja laguneb.

Aga mis see Eesti Vabariik muud on kui üks organisatsioon. Järelikult tasub endalt ja teistelt aeg-ajalt küsida, miks ta loodi, mis on tema mõte ning kas tänapäeval sellest mõttest ka kinni peetakse. Parim ja kohaseim hetk selleks on Vabariigi aastapäev. Enamgi – aastapäevad üldse selleks ongi.

Sageli armastatakse esile tuua, et Eesti riiki rajav tekst, iseseisvusmanifest, on adresseeritud „kõigile Eestimaa rahvastele“. See kõlab igati poliitkorrektselt ja tänapäevaselt, koguni sel määral, et mõne avaliku elu tegelase suus omandab „kõigi Eestimaa rahvaste“ meenutamine lausa õrritava alatooni, otsekui oleks tegemist mingi malakaga konservatismi, natsionalismi ja veel seitsme surmapatu vastu.

Ent pealkirjast võiks kaugemale vaadata. Vähemalt avalauseni, mis kõlab: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.“ Selgemini on raske öelda. Eesti riik on just ja nimelt eesti rahva eesmärk ja eneseteostus, see ei ole rajatud kellegi ega millegi muu nimel kui eesti rahvas. Ent nagu edasi lugedes selgub, sisaldas seesinane eneseteostus muu kõrval ka Eestis elavate rahvusvähemuste respekteerimist. Eesti rahvas ja eesti rahva rajatud riik olid „kõigi Eestimaa rahvaste“ turvalisuse garantii, mitte nende maharõhujad. Ja nõnda see tõepoolest oligi. On tänini. Kuniks Eesti riik teenib eesti rahva püsimise huve, kuniks Eesti riiki juhitakse eesti keeles ja eesti meeles, kuniks Eesti riigi mõte on eesti rahvas, seni on siin turvaline ka kõigil teistel rahvustel.

Siit kännust võrsub ka riigiidentiteet, milleta pole demokraatlik riik üldse võimalik. See seob meid kokku ka muu maailma silmis. Kuid riigiidentiteedist üksi ei piisa. Riik, mis loodab tugineda üksnes jagatud põhiseadusele, kodakondsusele, territooriumile ja kõige põhilisematele arusaamadele õigustest, kohustustest ning vabadustest, ei jää püsima. Inimene ei ela paljast leivast, inimene vajab enamat kui ühised seadusepügalad või isegi ühine lipp. Kuskil on üks „miski“, mis on kasvanud meie hinge juba lapse-ja koolipõlves ning muutunud osaks meie olemusest. Just see miski on see mört ja tsement, mis ühiskonda ning seeläbi ka riiki koos hoiab. Niipea, kui eesti rahvas peaks tajuma, et riik teda enam kui rahvast ei kaitse, pole see riik enam „oma“ ja üsna varsti pole siis ka riiki.

Kuni asjade käiku ei sekku mõni vaenulik võõrvõim, pole sellist arengut õnneks karta. Riigijuhid, kelle arvates on Eesti Vabariik loodud kellegi või millegi muu, mitte eesti rahva jaoks, võetakse maha. Lõbus see muidugi ei ole. Võib-olla ootab meid 21. sajandil ees nii mõnigi valus õppetund, aga elu on üldse karm. Ehk tuleme läbi. Ehk aitame koguni maailma ära päästa, rääkimata iseendast.

Nõnda siis: elagu Eesti Vabariik, elagu kaua ja pidagu meeles, et tema mõte on eesti rahvas. Aamen.