Juhani Jaeger: eestlaste arvu vähenemine on probleem, mis vajab peremeest

Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni üks esimesi samme oli rahvastikuministri ametikoha kaotamine. Äsja Riigikogu menetlusse jõudnud eelnõuga plaanitakse likvideerida ka rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon.

Eestlaste arvu vähenemine on kõige tõsisem oht meie rahvusele. Rahvuse kandjaks on inimene. Rahvusesse kasvamine algab lapse sündimise ja üleskasvamisega eesti kultuurikeskkonnas ning kestab kogu elukaare vältel. Kriitiliseks küsimuseks on niisiis laste arv eesti peredes ja eestluse edasikandmist toetav kultuurikeskkond. 

Perede suurusest aimu andev summaarne sündimuskordaja oli Eestis Statistikaameti andmetel 2019. aastal 1,66 last naise kohta. Rahvastiku taastetase on aga 2,1. Sündimus jääb meil kaugele allapoole sellest, mis on vajalik eestlaste arvu säilimiseks. Pikas perspektiivis viib selline olukord rahvuse väljasuremiseni. Tõepoolest üsna pikas perspektiivis. Mõelgem aga meie vennasrahva liivlaste saatusele. Täna kõneleb liivi keelt ehk mõnikümmend inimest. Kes osanuks sellele mõelda tuhat aastat tagasi? 

Rahvuse väljasuremise oht on probleem, mille lahendamise eest ei vastuta tänases valitsusaparaadis mitte keegi. Varasemas valitsuses tegutses vähemasti rahvastikuminister Siseministeeriumi koosseisus. See oli poolik lahendus, kuid see oli vähemalt midagi.

Mart Võrklaeva (Reformierakond) selgitus rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni kaotamise eelnõule ei päde. Võrklaev väidab, et rahvastikuprobleemidega tegelevad paralleelselt riigikogu alalised komisjonid, näiteks sotsiaalkomisjon, mistõttu eraldi komisjoni töös hoidmine teeb probleemide lahendamise keerulisemaks. 

Vastupidi! Probleemi lahendamise teeb keeruliseks, kui probleemil ei ole peremeest. Peremehetud probleemid unustatakse valitsusaparaadis lihtsalt ära. 

Itaallastel olla vanasõna, et kui maja niikuinii maha põleb, võib ju tule paistel ennast soojendada. Valitsus näib olevat veendunud, et maja nimega eesti rahvus põleb maha niikuinii. Ainsad talad, mis valitsuses vastutasid maja koospüsimise eest – rahvastikuminister ja rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon – eemaldatakse konstruktsioonist vabatahtlikult ja jäädakse end mugavalt tule paistel soojendama. Või on kavas hoopis tulekahju mingil moel peenhäälestada?

Rahvastikukriis vajab peremeest, kelle initsiatiivi ja eestvedamise toel suunatakse kogu riigiaparaadi jõupingutused eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Riiklikus poliitikas tähendab see keskendumist inimeste oskusele luua ja hoida õnnelikke paarisuhteid, majanduspaketti lapsi soovivate perede toetamiseks ja kasvatamiseks, lasterikkust ja rahvustunnet toetavate hoiakute kujundamist, eesti rahvuslikku identiteeti edasikandvat haridussüsteemi, pidevat tööd laste kasvatamise majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete aspektidega, lasterikkuse ja tööhõive ühildamist jne.

See loetelu ei ole täielik. Nende teemadega tegeleb riigiaparaat ka täna, kuid need on hajutatud erinevate ministeeriumite vahel ning tegevus seetõttu laialivalguv. Igal ministeeriumil on oma selge eesmärk ja valdkond. Eestlaste arvu vähenemine on nende jaoks vaid üks paljudest kõrvalteemadest. Rahvastikukriis vajab eraldi fookust, mida praegune valitsusaparaat ei paku. Lahenduseks on luua eraldiseisev Rahvastikuministeerium.

Ivan Makarov: Kividega loopimise aegu

Eestis on süvenenud lõhe elanike ja nende esindajate vahel, mis võib teoreetiliselt viia ka ühiskonda raputavate sündmusteni. Eesti on selles mõttes alati olnud üks rahulikumaid elupaiku maailmas, kuid siin ei tasuks hakata jagama ülemäära palju komplimente ei kehtivale õiguskorrale, sotsiaalsele kindlustundele, välispoliitikale ega majandusmudelile: oleme kodurahu eest tänu võlgu kõigepealt meie inimeste tasasele iseloomule, töökusele ja rahumeelsusele. 2007. aasta „pronksiöö“ sündmused olid pärit hoopis teisest kultuuriruumist ja toetatud teistsuguse temperamendiga ning ka väljastpoolt Eestit.

Mihkel Mutt kirjutas oma loos “Tarkade demokraatia Eestis” (PM 23. oktoober 2019): “Eesti kontekst on tasase tasakaaluka maa kontekst, meeldib see või mitte. Eestis on vähe streike, mässe ja meeleavaldusi, niisama hästi kui puuduvad füüsilised kokkupõrked eri rahvus- ja keelegruppide vahel, katsed leida vähemuste aktiivset vaenamist ei anna reljeefseid tulemusi jne.”

Aga “katsed leida” jätkuvad, ja kuna nad ei kanna vilja, siis esitatakse soovitut tõe pähe mõnes järjekordses aruandes või presidendikõnes. Kuid eestlased jäävad ikka mittesõjakaks, isegi pisut flegmaatiliseks perekeskseks rahvaks, Eestil polnud kolooniaid, Eestis polnud kodusõda. Välismaal seda ei tajuta ja seal väljatöötatud metoodikad annavad meie vaenu külvamisele varjumatult spetsialiseerunud “inimõiguste keskustele”, olgu eesotsas Käsperi või Semjonoviga,  fake-tulemusi, kuid real-raha, tulgu see läänest või idast.

Kunagi, kui Tallinna Laagna kanal oli äsja avatud täies ulatuses liiklusele, kippusid mõned poisikesed loopima autosid kõrgelt kaldalt kividega. Üks minu kolleeg, üsna tuntud eesti ajakirjanik, jagas minuga sel puhul oma mõtteid: näed, Ivan, see on üks näide, kuivõrd erinevad on siiski eestlaste ja venelaste vaated ühele ja samale sündmusele: eestlastele ei mahu pähe, kuidas üldse saab kividega autosid loopida: autod võivad ju viga saada! Vene vanemad aga raiusid vastu õigustades oma lapsi: no ja siis, omanikud on soetanud oma autod kergelt saadud raha eest, nad on ju meid sama hästi kui paljaks varastanud, meie ei saa endale autot lubada! Ja mida see üks mõlk autole teeb!

Praegu, kui üüratul Lasnamäel pole enam autosid kusagil parkida, sest mõnel perel on neid lausa kaks või kolm, vaatavad needsamad suureks kasvanud kividega loopijad aknast oma bemme ja mersusid kullipilguga, ja isegi nende autode pehme puusaga müksamine võib lõppeda mööduja jaoks närvivapustuse või isegi millegi hullemaga. Inimesed valvavad isegi „oma“ parkimiskohti, nendes ärkas omaniku instinkt ja nende auto kiviga pihtasaamine lõppeks kurvalt mitte niivõrd auto, kuivõrd viskaja jaoks.

Kõigel sellel on loomulikult oma ajaloolised ja maailmavaatelised põhjused: eestlased on olnud nõukogude võimu all venelastega võrreldes lühemat aega, kuigi ka neid riivas sundkollektiviseerimine ja „kulakute“ vaenamine. Kuid proletaarne vaim on siinmail alati olnud nõrgem. Pärast 1917. aastat hakati Venemaal jõhkralt purustama traditsioone – proletariaat, kes toitus talurahva poolt toodetavatest põllumajandussaadustest, oli kuulutatud „hegemooniks“ ja korraldas relvastatud punaväelaste reide leivavarude ja muu toidumoona rekvireerimiseks (prodrazvjorstka); paljudest mahapõletamata kirikutest said tallid, teraviljahoidlad ja ateistlikud planetaariumid; peresuhted revideeriti, kuulutades välja piiride likvideerimist mehe ja naise vahel; intelligents ja vaimulikkond represseeriti; kultuur pandi põlvili ja suruti Majakovski primitiivse luule tasemele jne. Põlualustest traditsioonidest lahutatud rahvas muteerus üsnagi kurjaks koosluseks, ja kuna mõned ajaloolased üritavad eksponeerida seda genotsiidi juutide ja massoonide vandenõuna, siis tahaks siin tsiteerida ajaloolase ja intellektuaali Aleksandr Nevzorovi sõnu, kes märkis, et „viis roostetanud mauseritega juudikomissaari ei oleks võimelised tapma miljoneid ristiinimesi, seda tegid peamiselt kirikuid usinalt külastanud „head õigeusklikud“ ise, kes hävitasid isuga oma kogukondade liikmeid, vaimulikke ja teisi „rahvavaenlasi“.

Nõukogude ajal oli reegliks saata „vennasvabariikidest“ pärit kutsealused teenima hoopis teistesse regioonidesse – nagu selgitas üks minu Eestisse 1980. aastate alguses aega teenima suunatud Moskva sugulane, ei hakkaks ju eestlased mässu korral tulistama eestlasi ja kasahhid kasahhe, aga eestlased kasutaksid relva kasahhide vastu, ja kasahhid – eestlaste vastu. Minu sugulane teenis Tallinnas ja oli tükk tegemist, et saada ta kaheks päevaks meie juurde. Me sõitsime tollal maale salaja, rongiga ei julgenudki, kuna tal ei olnud õigust väljuda Tallinna piiridest. Ta rääkis, et vene poisse instrueeriti pidevalt: eestlased on kohutavad natsionalistid, ärge väljuge sõjaväeosa territooriumilt, sest teid tõenäoliselt rünnatakse…

Jah, ajateenijaid saadeti reeglina teenima teistesse vabariikidesse, aga pole mingi saladus, et venelased teenisid ju kõikjal. Sest just nemad on rahvana läbinud sellise ajaloolise internatsionaliseerimise koolituse, mis lubas tulistada käsu peale kõhlemata nii „võõraid“ kui ka „omi“. Loomulikult ei ole selline omadus rangelt rahvuspõhine, sest me ju teame ka „läti punaste küttide“ metsikustest ega unusta, mis rahvusest olid Beria ja Stalin. Kuid nagu ütleb vene käibefraas, „в семье не без урода“.

Praeguste vasakliberaalide üheks eesmärgiks ongi just „uroodide“ osakaalu oluline suurendamine ja uueks normaalsuseks kuulutamine. Et inimene ei valiks vältimatu valiku korral mitte oma rahvast, nagu soovitas oma testamendis Rudolf Rimmel, vaid võõrast. Ja sihtmärgi valikul toimiks vastupidiselt, tulistaks omi, mis toimubki praeguses Eestis ülekantud tähenduses kõikjal. Ja riigile tähtsatel pidupäevadel ja ka lihtsalt uusaastaööl ilmub rahva ette tema poolt mittevalitud president ja iga jumala kord hakkab eestlastele jälle midagi ette heitma, mida pole nagu eriti kuulnud teistes riikides, kus on siiski kombeks inimesi õnnitleda ja mitte nende tuju rikkuda. Aga rahvusliku kokkukuuluvustunde soovitajana töötab selline „uusnormaalsus“ küll. Loomulikult on olemas ka heas mõttes internatsionalism, kui erinevast rahvusest inimesed teevad koostööd, toetavad teineteist, on solidaarsed ja elavad kõrvuti. Kuid siin kehtib tuntud reegel kvantiteedi muutumisest uueks kvaliteediks. Ja eestlasi on praegu Eestis täpselt nii palju, et seda „uut kvaliteeti“ kohe ei juhtuks, et ei sünniks järjekordne „uus ajalooline inimkooslus“, kui inimesed ei tea oma päritolu ja nummerdavad oma (vana)vanemaid, et ainult mitte lausuda „ema“ ja „isa“. Kuid selle hapra tasakaalu rikkumine hoogustuva immigratsiooni abil võib muuta põhiseaduses sõnastatud eesmärgid utoopiaks ja igandiks.

Eestiski toimuvad praegu protsessid, mis on võrreldavad riigipöördejärgsel Venemaal aset leidnud sündmustega: tavade üle irvitamine ja nende lõhkumine, traditsioonilise perekonna demoniseerimine, pavlikmorozovite kasvatamine ja peremudeli loomuvastane rekonstrueerimine, „vana maailma“ esindavate vaimulike ja kunstiinimeste küttimine (meil veel ülekantud tähenduses), laste seksuaalobjektideks muutmine, „vale maailmavaate“ kandjate väljajuurimine kõikjalt meedia ja uppumatu ametnikkonna ühendatud jõupingutuste abil, eesti eksistentsiaalsete kultuuritraditsioonide (laulu- ja tantsupeod) mõnitamine, eesti keele tagaplaanile tõrjumine peamiselt vene ja inglise keele abil, EELK ründamine väljast- ja lõhestamine seestpoolt jne. Naeruvääristatakse mälestust eesti silmapaistvatest ajaloo- ja kultuuritegelastest (Konstantin Pätsi ja Jaak Joala „monumendid), labastatakse teatrit (NO99) ja viiakse populaarne muusika „formatiseerimise“ ja „manageerimise“ abil enneolematult madalale vaimsele tasemele. Kõige absurdsem näide on muidugi riigi raha eest teostatav „Eesti laul“, kus pole ei eesti keelt ega laulu. Pluss igasuguste rahvustunnete häbivääristamine. Kui näiteks Marju Lauristin väidab, et on häbi olla rahvuslane, jääb vaid üle tõdeda: seda on kommunistid rääkinud alati.

Siinsega võrreldes tunduvalt agressiivsemate usundite ja kommetega regioonidest lähtuva immigratsiooni soosimine toob endaga kaasa näiteks Rootsi ja teistessegi riikidesse sööbinud kohalikku kultuuri ja seadusandlust eiravate enklaavide moodustumise. Eestlased on tasase loomuga ja piisab sisserändajate kogukonna tekkimisest mõnes väiksemas linnas selleks, et eestlased hakkaksid sealt välja kolima. Meil on juba olemas kogemus Ida-Virumaa ja mõnede väikelinnade näol, aga siinsete venelaste kombed ja suhtumine teistesse rahvastesse on ikka lausa leebe variant võrreldes sellega, mis toimub praegu Hollandis, Pariisi eeslinnades, Malmös ja paljudes teistes Euroopa paikades.

Siit jõuamegi ringiga tagasi sinna, kus poisikesed viskasid kividega autosid Laagna kanali servalt. Tänapäeva Euroopas autosid aga lausa põletatakse, sadade ja tuhandete kaupa. Ja sellega tegelevad juba täiesti meheeas inimesed, kes vihkavad võõrast vara, võõraid kombeid, võõrast usku ja võõrast kultuuri. Ja kelle traditsioonidele pole võõras ka neile vastumeelsete inimeste kividega karistamine. Kas me peaksime olema nii poliitkorrektsed, et hakkame sallima ka seda?

Kas me polegi ajaloost mitte midagi õppinud?

Foto: Gabriela Urm /Festival Hingede öömuusika

Juhani Jaeger: “See on mulle (nagu) laulupidu”

Vaidlused ja lõhe ühiskonna eri pooluste vahel lähtuvalt eestluse, perekonna, keele, kultuuri ja oma riigi mõistmisest on paljuski taandatavad idealismi ja pragmatismi igipõlisele vastasseisule, kirjutab kultuurikorraldaja ja Isamaaliste kogukonna algataja Juhani Jaeger.

Veendunud idealistil on äärmiselt keeru­line mõista, kuidas ei saa pragmatist aru erilisest tundest, mille loob mõtlemine ajatutele ideaalidele nagu perekond, inimelu, rahvusriik, traditsioonid, eesti keele ilu. “Kuidas inimesed ei märka nende pühadust?” küsib idealist.

Pühaduse mängu toomisega läheb pilt aga veelgi vildakamaks. Pühadus justkui ei sobitu tänapäevasesse süsteemi. Kui idealist siiski võtab nõuks pühaduse argumenti kasutada, võib ta peagi leida end surutuna “usuhullu” staatusesse. Viidates riigi ja kiriku lahususele (millest Eestis palju räägitakse, kuid mida põhiseadus muide ei sätesta) saab jutu pühadusest kiiresti tasalülitada. Idealist sunnitakse möönma, et pühadus ei ole teema, millega tulevikku teed murdvat progressiivset internatsionaali torkida.

Ajal, mil kirikus käimine oli Eestis samasugune sotsiaalne norm, nagu täna on maski kandmine, kinnistus inimeses pühadusetaju hoiakuna, mille kaudu suhestuda muu maailma ja nähtustega. Pühaduse objekt on isiklik ja teisejärguline. Olulisem on inimlik oskus seda tunnet üldse tunda – oskus tunnistada inimese väiksust ja mõne nähtuse ülimuslikkust. Pühadusetaju on emotsionaalse intelligentsuse mõõde

Loomult fantaasiarikkal ja unistaval natuuril on kergem leida pühadustundega kontakti. Siiski ei ole tegu “parema ajupoolkera inimeste” eksklusiivse omadusega. Pole kunagi olnud. Ka kõige takusema mõttemaailmaga talupoeg võis vedrudeta vankril kirikust kodu poole kolistades vaadata põllul tärkavat orast ja tunda selles ära elu tekkimise ime.

Orase tärkamisele on mõistuspärane seletus: oli seeme, see külvati õigel ajal õigesse pinda, künti maasse, vihm kastis, muld toitis ja nüüd – kevadel – me näeme lume alt välja sulavaid rohelisi võsukesi. Suvega need kasvavad suureks ja anna­vad uut seemet. Tekib uus elu. “Elu on püha,” lisab idealist. “See ei ole oluline,” vastab pragmaatik.

Ometi on meil Eestis nähtus, mis sunnib ka parandamatuid ratsionaliste möönma pühadustunde kõikvõimsust – laulupidu.

Laulupeol ei ole mingit ratsionaalset seletust. Pragmaatiliselt võttes ei ole laulupidu vaja. Aga laulupidu on ega näita hääbumise märke. Laulupeo nimel nähakse vaeva ja seda igatsetakse. Lauljad ohverdavad valmistumisel oma isiklikku aega ja publik peopäeval isiklikku ruumi. Marsitakse vihmas ja trotsitakse eesti suve kehva suusailma. Kokkuvõttes tajutakse peopäeval harvaesinevat üksmeelt ja ollakse hiljem nukker, et kõik äkki läbi sai. Natuke pohmaka või kassiahastuse moodi. Minnakse laiali, et viis aastat järgmist korda oodata. Niisugune ongi pühadus.

Ühiskond, mille üks osa hoiab kinni abielu mõistmisest tuumikperena, rahvuslikkusest, eesti kultuuri kasvamisest, eesti keelest, kirikust, metsadest ja ühtehoidvast kogukonnast, teine pool aga on pragmaatilistel kaalutlustel valmis neid nähtusi ulatuslikult teisendama või loovutama, peaks püüdlema selle poole, et meil oleks alati laulupidu.

Mõeldes end ühendkooride lõpubloki kõikehõlmavasse fluidumisse, võib ehk aru saada, et idealist on kogu aeg laulupeol. Idealisti jaoks on tärkav oras alati pisike ime, kuigi ta teab, mis on selle looduslik põhjus ja tagajärg. Eestlus on talle eriline väärtus, kuigi ta teab, et eesti keel on vaid üks seitsme tuhande seas. Idealist teab, et ema ja isa on erinevad, laps vajab neid mõlemat ja muud kombinatsioonid seda vajadust ei asenda. Idealist väärtustab eesti rahvust ja traditsioone, sest rahvus põhineb kultuuril ja meie kultuur on talle asi iseeneses.

Kõige selle juures teab idealist, et kõik see, mis ei ole ideaal, pole sugugi mitte halb. Ideaalide kaitsjatele heidetakse tihti alusetult ette, justnagu tähendaks ideaali esile toomine kõige ülejäänu halvustamist. Ei tähenda. Idealist teab, et eestlane ei ole parem teistest rahvustest. Ka mitte halvem. Eestlane olla on lihtsalt püha eestlase jaoks, nagu olla soomlane on püha soomlasele ja beduiin beduiinile. Ja Eestimaa – samuti püha – on laias maailmas meie pisikese kultuuri ainus püsikindel asuala.

Praktiliselt võttes ei ole seda kõike üldse vaja. Praktiliselt võttes piisab, kui maailmas on üks keel paljude asemel, üks nahavärv ja näojooned värvikirkuse asemel, hooldajad ema ja isa asemel, ühed globaalsed kaubamärgid, tarbimisharjumused, kultuur jne jne.

Praktiliselt võttes ei ole vaja ka laulupidu. Ometi on meist enamiku sees miski, mis siinkohal häälekalt vastu vaidleb, et on ikka vaja küll. See miski ongi pühadustunne.

Kui sa tunned seda tunnet laulupeo suhtes, siis mõtle nendele inimestele, kes tunnevad sedasama rahvuse, keele ja kultuuri, perekonna, kogukonna ja ümbritseva keskkonna, talutoidu, väikeettevõtluse ja oma tagahoovi suhtes. Ja kui sa ei tihka millegi kohta öelda, et see on sulle püha, siis ütle, et see on sulle (nagu) laulupidu. Sellist võrdlust on eestlasel võimatu mitte mõista.

Lauri Vahtre. Foto: Tõnu Noorits

Lauri Vahtre: Tsensuurivabalt 17.01.21

Elukogemus ütleb, et kõige magusamaks läheb kaklus pärast kakluse lõppu. Siis saab alistatud vaenlase surnukehal tantsu lüüa ja kireda. Ja kui surnukeha siiski päris surnud ei ole, kireb toogi omal viisil vastu.

Mõlema poole käitumine on ülimalt inimlik. Kohe nii inimlik, et peaaegu loomalik. Peatähelepanu pälvib siiski võitja, sest prožektorid on suunatud temale, tema suust peab publik teada saama, kes või mis järgmisena ette võetakse – sa rrrraisk! Küll me nüüd teeme! Teeme teie elu nii ilusaks, et kivi ei jää kivi peale. Paneme jõed teistpidi voolama ja kõik vene lapsed paugupealt eesti keeles mõtlema. Ja, ah, oh, kui põhjalikult meie juurime välja kõiksugused urgudesse pugenud vaenu-ussid, kes seal tuumasõda kavandavad. Ja õlitavad neid kette, millega naisi pliidi külge aheldada. Ei lähe läbi! Armastus võidab!

Nõukogudeaegse karastusega inimene seda pröökamist muidugi üleliia südamesse ei võta. Tamtamme on ennegi kuuldud – tormilised, kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks. Olid vast ajad… Uus inimene pidi kohe-kohe valmis saama, kommunism pidi kohe-kohe mühinal käima minema, piimajõed ja pudrumäed üksnes ootasid märguannet, et meile kaela vajuda ning meid enda alla matta.

Aga vaat ei matnud. See õnn läks meist mööda. Meie õnneks. Kuid kas meil teist korda enam nii palju õnne on? Sugudeta, rahvusteta ja traditsioonideta ideaalmaailm läheneb. Ja muudkui läheneb. Sama fataalselt nagu hävitav komeet Lars von Trieri filmis „Melanhoolia“. Vahepeal küll petlikult kaugenedes, kuid seda vaid selleks, et hoogu koguda ja ikkagi tulla. Anne Boleyni juba mängib mustanahaline, aga talispordivõistlusi veel ära keelatud ei ole. Uskuge mind, seegi tuleb. Sest talisport on padurassistlik. Keerake televiisor lahti ja veenduge ise. Kunagi 1970ndail olla üks neeger Otepääl suuskadele pandud. Pärast mõningast tutvumist meie rahvusspordiga oli tema otsus: „Erakordselt idiootlik tegevus.“ Just! Ja kui juba idiootlik, siis tuleb ära keelata. Sama karmilt kui Musta Luige ülesastumine „Luikede järves“, mis pole küll idiootlik, kuid see-eest äärmiselt solvav. Või kas olete mõelnud, kui närune on see reegel, et valged alustavad? Kohe selline reegel, eks ole, et valged alustavad. Sest kujutage ette, neil on selline privileeg. Siin on kaks võimalust: kas edaspidi alustavad mustad või keelame male hoopis ära. Eelistatav muidugi viimane, sest seni, kuni mängitakse malet, püsib ka võimalus, et mustad kaotavad.

Kui teile tundub, et ma pilkan, siis teile tundub õigesti. Ainult et pidage meeles: mina ei alustanud.

Haritlaste ja loomeinimeste (miskipärast eriti teatri- ja kinorahva, vähem muusikute) seas samm-sammult levivat mõistusekaotust jälgides kaob lootus seda uputust mingite argumentide või veenmise abil peatada. Usk on usk on usk. On usk. Ja jutul lõpp. Ainus, mis usu vastu aitaks, oleks see, kui laseksime vastavatel prohvetitel ja jüngritel eladagi nende endi ideaalmaailmas. Aitaksime neil luua midagi hüperkommuuni taolist, sest vaevalt et seesinast ideaalmaailma tohiks riigiks nimetada. Riik on saatanast, nagu ka haigla ja kool, ütles Foucault, aamen. Ühesõnaga, üks territoorium, kus leidub keskmisel määral loodusvarasid ja muid ressursse, et elu käimas hoida, ja edasi korraldavad nad oma paradiisi juba ise. Või jätavad korraldamata, sest korraldamine tähendab inimese vabade valikute piiramist. Üldiselt – tehku mis tahavad. Võtku vastu nii karm vihakõneseadus, kui hing ihaldab, olgu nii avatud nagu kaks talliust kuubis, elagu hommikust õhtuni nii ilma laulupidude ja sõjaväeta, kui annab. Lastest on muidugi kahju, aga tuleb loota, et suure sallimise käigus pole kellelgi eriti aega neid teha. Sünnitamine ju alandav ka. Lõpuks pole lapsi ka tarvis, sest kõigile tagab õnneliku vanaduspõlve pensioni II sammas, mis ülima individuaalse vabaduse huvides on kõigile rangelt kohustuslik. Keskeltläbi on elu igatahes lill, kõik saavad ka kodanikupalka. Kui tundub, et sellest ei piisa, võib igaüks oma kodanikupalka ise tõsta. Pole probleemi. Roosa põrsas magab kanapoja kaisus ja krokodillid toituvad õuntest.

Kas mõttel oleks jumet?

Cornelia Kangur. Foto: erakogu

Cornelia Kangur: Traditsioone austav ühiskond on õnnelikum ühiskond

Muudatuste ellu viimiseks üritatakse väga sageli laiendada isiklikke kogemusi riigi tasandile, kuid selline lähenemine ei võta arvesse traditsioonide kujunemise põhjuseid ja pikka ajalugu. Suures pildis ei tohiks olla küsimus selles, milline on kellegi isiklik arvamus, seksuaalne sättumus või peremudel. Küsimus on selles, kuidas me suhtume välja kujunenud tavadesse ning, milliseid traditsioone me võiksime hoida enda riigis, kirjutab Isamaa noorteühenduse juhatuse liige Cornelia Kangur.

 

Traditsioon (või ka tava või komme) on inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi, näiteks sündmuse või kommete kordumist ehk järjepidevust. Kuigi traditsioon on aja ja ruumiga piiratud mõiste, on ühes kultuuriruumis viibivatel inimestel üldiselt sarnased traditsioonid.

Sotsioloogilisest vaatepunktist annab ühiselt omaks võetud traditsioon ühiskonnaliikmetele teatava normi, mida täidetakse ühiselus vabatahtlikult. On traditsioone, mille aeg on “pühaks” muutnud. Pühaduse mõiste kui niisugune on ilmselt paljude jaoks meist tänasel päeval kaugeks jäänud. Sellegipoolest püüame me kinni pidada sotsiaalsetest kokkulepetest kui kogukonda kuulumise hea tahte märgist.

Traditsioonide olemasolu aitab luua heaolu ja turvatunnet, mille toel inimesed saavad panustada rohkem ka oma isiklikule õnnelikkusele. Lisaks annavad traditsioonid meile kuuluvustunde. Traditsioonid (moraal, tavad ja kultuur) aitavad meil mõista, kust me tuleme ja kes me inimestena oleme. Ajad muutuvad, maailm muutub, kuid meie võitlused, hirmud, vajadused ja soovid on suuresti jäänud samaks. Traditsioonid toimivad stabiliseeriva jõuna meie elus ja ühiskonnas. Uuringud on näidanud, et inimestel, kellel on tugevamad moraalsed printsiibid ja kes austavad traditsioone, on selgem elu eesmärk ning nad tunnevad ennast vähem võõrandununa. Traditsioonide vaba ühiskonda ei ole olemas, lihtsalt ühed traditsioonid asendatakse teistega. Näiteks vanasti tähistati meil Kadri ja Mardipäeva, tänapäeval peetakse hoopis Halloweeni.

Võtmeküsimuseks on, kas traditsioonid muutuvad loomulikul teel või käsukorras.

 

Miks ei tohiks traditsioone käsukorras muuta?

Hiljutine näide traditsioonide ümberkujundamise püüdest oli Politsei- ja Piirivalve Ameti 2019. aasta algatus kaotada lapsele esmakordse passi taotlemise ankeedist ära terminid “ema” ja “isa”, asendades need terminiga “vanem”. Õnneks pöörati see algatus tagasi. Selline muutus vähendab traditsioonilise perekonna olulisust, kuigi on selge, et lapsel peaks olema õigus nii emale kui ka isale. Seda kinnitavad ka perekonnaõigust puudutavad kohtuvaidlused.

Traditsiooniline pere koosneb tänapäeval, meie kultuuriruumis mõistes, emast, isast ja lastest, aga läbi aegade on sellesse kooslusesse kuulunud ka vanavanemad ja teised lähisugulased. Selline peremudel mängib inimese arengus asendamatut rolli, sest koos olles on lihtsam ja parem eluga toime tulla. Eesti Tervise Arengu Instituudi 2017.–2018. aastal läbi viidud uuringu tulemused kinnitasid, et kahe bioloogilise vanemaga (traditsioonilisest perest pärit) – laste elukvaliteet on üksik- või võõrasvanematega perede laste omast parem.

Ajalooline kogemus kinnitab meile, et tugev kogukond suudab läbi tulla ka kõige rängematest katsumustest, aga sellise kogukonna tuumaks on tugev, traditsiooniline perekond ja abielu.

Riiklikud struktuurid ei suuda ega peagi kaitsma inimest tema enese eest, tema eetika ja moraali allakäigu korral, küll aga on nende võimuses toetada ühiskonna vundamenti. Kuigi mõned valjemad hääled ühiskonnas üritavad väita nagu oleks traditsiooniline perekond pelgalt müüt, kättesaamatu ideaal või lootusetu relikt, on tegemist elureaalsusega, mida tõestavad sajad tuhanded perekonnad ja pühendunud abielud.

 

Ideaale ei tohiks kergekäeliselt kõrvale heita

Mina kasvasin lahutatud perekonnas. Ma ei ole veel abielus ega ema, kuid ma tahan kindlust, et mu tulevastel lastel on ka tulevikus õigus enda emale ja enda isale. Tahan kindlust, et saan oma isamaal lapsi kasvatada nii, et minu Eesti riik kaitseb minu peret selles kasvatusprotsessis. See ei ole oluline ainult mulle, vaid ka paljudele teistele Eesti kodanikele.

Lapsed vajavad enda bioloogilisi vanemaid. Ema olemasolu lapse elus toetab lapse emotsionaalset turvalisust. Ka isa olemasolu lapse elus ei ole vähetähtis. Uuringud on näidanud, et isa turvaline osalus lapse elus on oluline, et vähendada poiste antisotsiaalset käitumist ja kuritegevust ning tüdrukute liigvarast seksuaalset aktiivsust. Isa võimuses on anda eeskuju pojale, milline peaks olema hooliv ja armastav mees ning tütrele, kuidas ära tunda enda elus meest, kellele võib alati kindel olla. Seega on tugev ja tasakaalustatud rollidega perekond õnneliku ühiskona alustala. Erinevate peremudelite olemasolu juures peame siiski silmas pidama, mida tahame näha eeskujuna ja riiki edasiviiva jõuna.

Erinevad arvamused juhivad meid erinevale teele, täna on meil võimalus kaasa rääkida, missugune see tee on, kuhu me minna tahame. Suures pildis ei ole küsimus selles, mis on sinu või minu isiklik arvamus, kellegi seksuaalne sättumus või eraeluline suhe. Küsimus on selles, mida meie kodanikena soovime, et meie riik väärtustaks ning mille seame enda ühiskonna ideaaliks.

 

Tiit Kärner: Rahvusriik ja inimkond homses maailmas

Inimkonna parim võimalik arengumudel on kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus, kirjutab Isamaaliste mõttekoja liige Tiit Kärner.

Arengukavas „Eesti 2035“ on ühe eesmärgina toodud riigi avatumaks muutmine. Sellisel kujul püstitatuna on see eesmärgiks täiesti kohatu, nii nagu oleks seda ka riigi suletumaks muutmine. Sõna „avatud“ on muutunud sama loosunglikuks kui Nõukogude Liidus oli sõna „kommunism“. Neid ühendab see, et mõlemad kujutavad endast teatud ideaali, unelmat, mille poole püüdlemine on küll ilus ja hea, kuid mis konkreetse sihina ei ole kasutatav. On korduvalt meelde tuletatud, olen seda isegi teinud, et sajandivahetuse tuntumaid kultuuriuurijaid Claude Lévi-Strauss hoiatas inimkonda UNESCO tribüünilt ühiskondade liigse avatuse eest[i]. Põhjuseks see, et avatus vastandub maailma mitmekesisusele. Mitmekesisus on aga arengu eelduseks.

Miks mitmekesisus seda on, seda mõistis esimesena Charles Darwin. Loodusliku arengu tagab Darwini triaadi nime all tuntud mehhanism, mille koostisosadeks on pärilikkus, muutlikkus ja looduslik valik. Muutlikkuse ülesanne on luua varieeruvaid koopiaid, pärilikkusel nende säilitamine loodusliku valiku jaoks ning looduslik valik on see, mis nende koopiate suhtes otsuse langetab ning parima välja valib. Muutlikkus toimib juhusepõhiselt, valik aga kontrollib tulemust antud looduslikus kontekstis. Nii toimub areng.

Sajand hiljem, möödunud aastasaja keskel taibati, et see, mis kehtib bioloogilise arengu kohta, kehtib loodusliku arengu kohta üldiselt. Eluslooduses jälgitav uute korrapäraste struktuuride – näiteks uute liikide – teke ei ole vastuolus termodünaamika teise seaduse poolt ennustatud arenguga struktuuritu tasakaaluoleku – nn soojussurma – suunas, vaid tulenebki sellest, nii nagu Maa temperatuurierinevuste tasandumine sünnitab korrapärase ehituse ja käitumisega keeristorme. See nähtus, mida nimetatakse iseorganiseerumiseks, võimaldab seletada Universumi kogu arengut ühtsest vaatenurgast ning on kaasaja teadusliku maailmapildi üldaktsepteeritud aluseks.

Küsimust sellest, kas see on rakendatav ka inimühiskonnale, käsitles akadeemik Harald Keres oma 1980. a „Loomingus“ ilmunud artiklis[ii]. Ta jõudis järeldusele, et inimkonna arvukus on statistiliste seaduspärasuste avaldumiseks piisavalt suur, samas hämmastas teda, et inimkonna spetsiifiliseks iseärasuseks peetav mõistuslikkus inimühiskonna käitumises ja ajaloos kuidagi ei avaldu. Need statistilised seaduspärasused, mida jälgida võime (näiteks Gini koefitsiendi väärtuses kajastuv varanduse ebaühtlane jaotus, Pareto printsiip ehk suhte 80:20 laialdane esinemine jms), oleksid ühesugused nii mõistuslike, mõistuseta, kui ka eluta objektide korral. „Inimkonnal on saatus, mida ta pole võimeline mõjutama senikaua kuni tema tegevust kontrollib juhus,“ oli Kerese kokkuvõte.

Viimase paarikümne aasta jooksul on arusaamisele jõutud miks see nii on. Emotsioonide teaduslikud uuringud on näidanud, et inimeste käitumist juhivad suuresti samad impulsid, mis suurel osal loomadel. Teadvustatuna nimetame neid tunneteks. Inimese eripära väljendub selles, et me suudame tundeid keele abil väljendada, kuid samas teadvuse abil väga vähe juhtida. Ülevaate elusolendite, sealhulgas inimese, ja ühiskondlike institutsioonide kujunemisest ühtse loodusliku evolutsiooniprotsessi käigus võib leida siin viidatud raamatust[iii].

Selline on maailm, milles me elame. Ja meie olemasolu pole midagi enesestmõistetavat, tegelikult on see suur ime. Selleks, et elu ja isegi tähed ja planeedid üldse tekkida saaks, peavad meie maailma füüsikalised konstandid omama väärtusi väga kitsas vahemikus. Lisaks peab maailm olema piisavalt juhuslik, varieeruv, erinevaid arenguvõimalusi pakkuv. Ning nii see kõik on – muidu meid ei eksisteeriks (seda sedastust nimetatakse antroopsuse printsiibiks).

Selle muutlikkusega puutume pidevalt kokku. Inimesed varieeruvad väliste tunnuste, füüsiliste eelduste, vaimsete võimete järgi. Enamasti on need erinevused eluks väheolulised, vahel tõsisemad (idioodid ja geeniused). Siia mahuvad ka kõik „78 erinevat sugu“ ning kõik seksuaalhälbed. Bioloogiline norm on aga üsna täpselt paigas – see, mis tagab inimsoo kestmise ning arengu jätkumise.

Sotsiaalse normi varieeruvus on aga väga suur. Kõik olemasolevad kultuurid on osutunud elujõuliseks oma keskkonnatingimustes. Iga ühiskonna, iga rahvuse jaoks on tema kultuur edukaks osutunud käitumise, seega ellujäämise emotsionaalselt kinnistatud eeskiri ning selle liikmed kaitsevad seda instinktiivselt. Inimkonna jaoks tervikuna on kultuuride paljusus eelkirjeldatud põhjusel ülioluline. Seda eriti muutuvate keskkonnatingimuste korral. Nii erinevate taime- ja loomaliikide kui ka erinevate kultuuride olemasolu on loodusrikkuse võrdtähtsad osad Maa edasise arengu jaoks. Paljud nn rohelised liikumised ei näi seda taipavat, mis sunnib nende eesmärkides kahtlema.

Viimase paarisaja aasta jooksul tehtud katsed inimkonna arengut teadlikult juhtida on olnud katastroofilised. Üks olulisi põhjusi on see, et need katsed on toetunud sotsiaalsetele ideoloogiatele, mille arusaamad inimesest ja ühiskonnast on olnud väärad. Eriti hukatuslik on olnud ettekujutus, et inimeste käitumist saab ühiskondlike tingimuste muutmisega suvaliselt suunata. See mitte ainult ei vii paratamatult ebaõnnestumisteni, vaid paneb ka süüdlasi otsima ja karistama (niinimetatud reaktsionäärid, tagurlased, „ajast maha jäänud“, lihtsalt harimatud ja rumalad jms). Kuid ka parim olemasolev teadmine, ehkki ta võimaldab vältida selliseid ekstsesse, ei luba meil tulevikku ette näha[iv]. Seega inimkond peab pidevalt olema valimis kohastuma muutuvate oludega ning mida enam võimalikke vastuseid inimkonnal on, seda suurem on tal võimalus edukas olla. Seega on palju väikesi ja erinevaid ühiskondi inimkonnale palju turvalisem ja enam eduvõimalusi pakkuv kui üks ühtne suur. Lisaks sellele ütlevad teadlased, et inimene ei ole evolutsiooniliselt kohastunud suurte ühiskondadega, mistõttu need on konfliktsed ja ebastabiilsed[v]. Lähiajalugu on selle tunnistus.

Seetõttu on ühiskondade üha suuremale avatusele ja ühtlustumisele viivad üleskutsed inimkonna jaoks vastutustundetud. Praegusel infoajastul on ettekujutus riikide hukatuslikust suletusest üldse anakronistlik. Palju reaalsem oht on kultuuride nivelleerumine ja allakäik, kultuurilise mitmekesisuse kadu. Rahvaste kultuurilise omapära kaitsmine on see, millega tuleb tegeleda ja mille eest seista. Paraku on ka Eestis poliitilisi liikumisi ja organisatsioone, sealhulgas üllatuslikult ka Eesti keelenõukogu, kes jagavad NL lõpuaastate ametlikku „rahvaste järjest suurema kultuurilise lähenemise“ nägemust. See, et suurema avatuse nõue on muutunud pea iga meie arengukava lahutamatuks osaks, näitab, et neid koostab mingi kogumik inimesi, kellel on ühiskondlikest, seda enam looduslikest protsessidest vähe arusaamist.

Eelkirjutatut arvesse võttes on inimkonna parim võimalik arengumudel kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus. Pluss mõned teaduspõhised vältimatud globaalsed kokkulepped. Rahvusvaheline õigus peab olema sellist arengut toetav. Sellise olukorra suunas liikumine võtab aega, sest suurriigid vaevalt oma „vanema venna“ rollist ja imperialistlikust poliitikast valmis loobuma on. Kuid liikumine selles suunas on vältimatu, on alanud ja kestab. See annab inimkonnale lootust.

 

[i] Claude Lévi-Strauss, “Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”.

[ii] H. Keres, „Juhus ning suured arvud“, Looming 1980 nr 12.

[iii] A. Damasio, „Strange order of things: life, feeling and making of cultures“. Lühikest ülevaadet vt  T. Kärner, „Ühiskonnateooria (loodus)teaduslikest alustest“, Akadeemia 2020 nr 7.

[iv] Karl Popper, „Historitsismi viletsus“.

[v] A. Damasio, ibid.

 

Foto: Mihkel Ulman

6 isamaalist teesi

Isamaaliste mõttekoja maailmavaatelisi teese selgitab ajaloolane ja kolumnist Lauri Vahtre.

 

1) Eesti riigi mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade

Eesti riik pole eesmärk iseeneses ega äriühing, mille eesmärk on üksnes materiaalne kasu. Eesti riik on nüüdismaailmas vältimatult vajalik organisatsioon, et tagada rahvuse ja tema kultuurivälja püsimine ning areng.

 

2) Eestil on õigus kaitsta end mistahes sissetungijate eest kõigi vahenditega ja igaühe kohus on sellesse panustada

Siin on mõeldud mistahes agressiooni, kaasa arvatud otseselt sõjalist rünnakut, aga ka Eesti vastuvõtuvõimet ületavat ebaseaduslikku immigratsiooni. Öeldu ei tähenda, et kõik peaksid sõjaväkke minema ja relva kätte võtma. Kaitsetegevusse saab panustada ka muul moel, sest militaarstruktuurid vajavad tagala, st tsiviilühiskonna toetust. Noortelt tervetelt meestelt eeldame aga siiski ajateenistuse läbimist.

 

3) Eesti keele areng ja kasutamine tuleb tagada kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades kõrgharidusest teeninduseni

Eesti keelega peab avalikus sfääris hakkama saama kogu Eestis. Mitte ainult riigi- ja omavalitsusüksustes, vaid ka näiteks teeninduses, arstiabi otsides jne. Eesti keeles peab hakkama saama ka ülikoolis. Peame ära hoidma kõrghariduse ülemineku inglise (või mistahes muule võõr-) keelele, mis oleks esimene samm eesti keele taandumisel n-ö köögikeeleks.

 

4) Eestlaste arv ja osakaal rahvastikus peavad tõusma

Eesti rahva saatuse otsustab kokkuvõttes meie iive. Kui eesti kultuurivälja kandvate inimeste arv langeb allapoole kriitilist piiri, lakkab olemast täisväärtuslik rahvuskultuur. Jääb vaid teatud eripäradega etniline rühm oma hääbuva keelega. Selle vältimiseks tuleb leida ja rakendada abinõusid, et tõsta eesti perede, eeskätt eestlannade soovi ja võimalusi saada lapsi. Jutt ei käi mingitest sunnimeetoditest, vaid üksnes stiimulitest, mis esmajärjekorras looksid võimalusi neile, kel tahtmine peret kasvatada on juba olemas.

 

5) Eestlaseks saab eestlaseks kasvades. Kõige loomulikum keskkond selleks on traditsiooniline perekond

Eestlaseks ei sünnita, vaid kasvatakse eesti peres, omandades keele, tüüpilised kombed ja väärtushoiakud, teadmised ühismälust ja põhilised käitumis- ning kõlblusreeglid. Selle jaoks on parim, kui lapsel on nii ema kui ka isa, samuti vendi-õdesid, ning laste kasvatamises osaleksid ka vanavanemad oma teadmiste, kogemuste ja tarkustega.

 

6) Inimeste vaba, turvalise ja õnneliku elu aluseks on traditsioonilistel hoiakutel ja kristlikel väärtustel rajanev ühiskond

Hoiakud ja väärtused muutuvad, kuid muutused peavad lähtuma olemasoleva edasiarendamisest, mitte lõhkumisest. Seega on uuenduste tegemiseks vaja kõigepealt omandada traditsioonid. Kristlike väärtuste rõhutamine tähendab Lääne tsivilisatsioonis kinnistunud enesestmõistetavate põhimõtete teadvustamist. Andestus, halastus, hädaliste aitamine ja keeld nõrgemale liiga teha – ühtki neist seejuures destruktiivsesse äärmusse viimata – on meie ühiskonnas kinnistunud kristluse kaudu. Kristlike väärtuste kandmiseks ei pea olema usklik.

Päiksetõus jaanipäeval 24.06.2020

Päiksetõus jaanipäeval 24.06.2020

Ehitades traditsioonidele ja vabadusele rajatud rahvusriiki ehitame õnnelike ja tegusate inimeste Eestit

Suure pildi nägemiseks tuleb vaadata eemalt. Meie – eesti rahvas siin ja praegu – loome riigi tulevikku ja kujutleme vaimusilmas Eestit näiteks 30 aasta pärast. Hindamaks tänast Eestit samasuguses perspektiivis, tuleb mõttes astuda 30 aastat tagasi. Olles praegu selle ajatelje mõttelises keskpunktis ei ole mõistlik heietada küsimuse üle “kas me sellist Eestit tahtsime?” vaid otsida teed selle Eesti juurde, mis ühendaks nii eelmiste, tänaste kui ka tulevaste põlvede ideaalid.

Laulev revolutsioon tõi meie kõnepruuki hõllandusliku mõiste rahvusriik. Sel ajal olime me kõik rahvuslased ja Eesti rahvusriik kauge utoopia. Meie ühine valu oli rahvusliku enesemääramise puudumine ja ühine ravi omariikluse taastamine. Ja me laulsime Eestit vabaks just selleks, et rahvana otsustada ise omal maal.

Omariikluse taastamisele järgnenud üleminek plaanimajanduselt vabaturumajandusele oli raske ja paljudele valus protsess. Kokkuvõttes sai aga Eesti hakkama väikese imega, kasvatades oma majandust edukamalt kui külma sõja aegsed saatusekaaslased. Samas ehitas riik üles sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi ja riigihalduse.

Iseseisvuse taastamise järgset edulugu varjutab aga tõsiasi, et riigi ülesehitamine on käinud pisut projektijuhtimise vormis, kus iga ära tehtud asja võib nimekirjast maha tõmmata. Liikudes ajas tagurpidi: sotsiaalsüsteem – tehtud! Vabaturg – tehtud! Rahvusriik – tehtud!

Need asjad ei ole kunagi tehtud, vaid neid tuleb ajas alati taasluua. Kui käriseb sotsiaalsüsteem või vabaturg, märkab ühiskond seda kiiresti ja ka reageerib vastavalt. Sama kiiresti ei märka aga ühiskond rahvusriigi kärisemist. 

Eesti riiklus rajaneb eesti rahvusel, rahvus aga keelel, ajalool ja kultuuril. Need nähtused on haprad. Laulva revolutsiooni päevil jagas ühiskond hirmu venestamise pärast. Täna, avatud ühiskonnas ei oska me aga oma kultuuri piisavalt kaitsta ligi hiiliva inglise keele ülemvõimu, aga ka globaalsete tarbimis- ja kultuurihoovuste eest. Samal ajal väheneb eestlaste arvukus.

See ei ole koht, kus küsida, “kas me sellist Eestit tahtsime?”. See on koht, kus küsida, millist Eestit me tahame aastal 2050.

Isamaaliste asutajatena seisame Eesti eest, mis hoiab, kasvatab ja arendab oma keelt ja kultuuri, Eesti eest, kus perekonnad on õnnelikult koos ja kasvatavad õnnelikke lapsi, ühiskonna eest, kus omad võivad end tunda väärikate omadena ja külalised teretulnud külalistena ning mis väärtustab inimest sedavõrd, et ta ei pea liigitama end enamuseks või vähemuseks. See on rahvuskonservatiivne parempoolne Eesti, mille juured on meie rahva sajanditepikkuses ajaloos ja mille võra kannab meie rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegade.

Teekond sellise Eesti poole kätkeb erinevaid samme. Isamaalised on sõnastanud selle teekonna lähtealuse läbi kuue maailmavaatelise teesi:

  1. Eesti riigi mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
  2. Eestil on õigus kaitsta end mistahes sissetungijate eest kõigi vahenditega ja igaühe kohus on sellesse panustada.
  3. Eesti keele areng ja kasutamine tuleb tagada kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades kõrgharidusest teeninduseni.
  4. Eestlaste arv ja osakaal rahvastikus peavad tõusma.
  5. Eestlaseks saab eestlaseks kasvades. Kõige loomulikum keskkond selleks on traditsiooniline perekond.
  6. Inimeste vaba, turvalise ja õnneliku elu aluseks on traditsioonilistel hoiakutel ja kristlikel väärtustel rajanev ühiskond.

Nende kuue arusaama jagamine või mitte jagamine on järelemõtlemise koht igale ühiskonnaliikmele. Aga kui kuus on paljuvõitu, siis võib kõik taandada ühele küsimusele: kas me jätkame rahvusriigi ehitamist, mis loodi 102 ja taastati ligi 30 aastat tagasi?

Isamaaliste vastus on kindel jah. Ehitades traditsioonidele ja vabadusele rajatud rahvusriiki ehitame õnnelike ja tegusate inimeste Eestit.

Juhani Jaeger, Kaspar Kokk, Mart Maastik – mõttekoja Isamaalised ellukutsujad

24. novembril 2020