Kuu: juuni 2021

Isamaa esimeheks kandideeriv Lavly Perling ütles, et Isamaal võiks alates juunist olla kolm eesmärki – muutuda juhtivaks opositsioonijõuks, kindlustada Isamaa kohalolek üle Eesti ning viia erakond 2023. aasta parlamendi valimisteks kolme suurema hulka.

See kõlab väga hästi ja kahtlemata oleks suurepärane, kui need eesmärgid täidetaks. Ainult et mis edasi? Saab kolme suurema hulka… ja siis? Kas astume püünele nagu Ühtne Eesti Taavi Teplenkovi kehastuses ja anname teada: „Aga öelge teie, mis me tegema peaks. Mida te tahate?“

Nii võiks käituda ühekordseks kasutamiseks mõeldud erakond. Saavutada oma ühekordse edu ja seejärel laguneda. Või ennast mõne olemasoleva erakonna külge riputada, et sama trikki korrata. Tore, ka nii võib, ainult et miks selline asi mulle sohitegemist meenutab?

Kuulun nimelt nende kilda, kes usuvad, et tõsiseltvõetaval erakonnal peab olema midagi enamat hinge taga kui igatsus võita ja valitseda. Ja Isamaa kolm eesmärki peaksid minu meelest kõlama hoopis nii: päästa Eesti, päästa Euroopa ja päästa maailm.

Tean, tean. Otsekohe on lagedal oponendid, kes ütlevad, et maailma päästmisega tegelevad tühikargajad, kes tilkuvat kraani parandada ei oska. Kuid ma ei mõtle seda nii. Need asjad – väga suured ja väga väikesed – ei ole vastuolus. Ka tilkuvat kraani parandades võib päästa maailma. Näha suuremat pilti. Mõista, miks seda kraani ikkagi vaja on parandada – nii laiemas plaanis.

Pealegi ma ei kavatsenudki jääda nii üldsõnaliseks. Neil kolmel päästmisel on ikka konkreetsem sisu ka olemas. Siin tekstikeses väga detailseks siiski minna ei saa, kuid lühike seletus siiski.

Eesti päästmine, see tähendab eelkõige küsimust, kuidas peatada rahva väljasuremine ja pöörata iive positiivseks. Kuidas sisendada inimestesse tulevikuusku, tekitada tahtmist ja julgust rajada perekondi ning kasvatada üles eesti lapsi.

Euroopa päästmine, see tähendab aktiivset kaasalöömist tervemõistusliku migratsioonipoliitika kujundamisel, oma kogemuste julget tutvustamist suurfoorumitel, multikultuursust ülimaks hüveks kiitva ideoloogia kriitikat. Kuskilpool hakatakse midagi juba taipama (nt Taanis), neid arenguid tuleb toetada.

Maailma päästmine, see tähendab kõhklematut vastuhakku kogu maailmas levivale ebaideoloogiale, mis kehtestab vähemuste kaitse sildi all uut totalitarismi. Vastuhakk siinsamas, omas kodus – just see ongi see tilkuv kraan, mida tuleb parandada maailma päästmise nimel. Peame hakatuseks ise õppima tühisüdametest läbi nägema ja ahvatlevaid võltslahendusi vältima. Suuna kaotanud inimestele on vaja tagasi anda kompass.

Sellised kolm eesmärki siis. Milleks püüelda vähemat?

Isamaa on see maa, mille pärast tasakaalukas inimene on valmis paljuks. See annab kindlustunde, et on olemas harjunud, eelmiste põlvede kujundatud keskkond, kus ennast turvalisena tunda. Annab ka tulevikku vaadates kindlustunde, et me järgnevatel põlvedel on see toetuspunkt ja turvaline ruum olemas. Vajavad seda tegelikult kõik, ainult et üks osa inimesi ilmselt ei tunne seda tugevat tunnet, teisel aga moodustab see suure osa elu mõttest ja vaimsest seisundist. 

Minu jaoks on isamaa ja emakeel väga olulised ja ma tunnen tugevat ühtekuuluvust selle maa ja rahvaga. Ses mõttes on Isamaasse kuulumine mu jaoks loomulik. Põhjendamatuks muutuks see siis, kui Isamaa ei oleks enam pühendatud isamaale, vaid üksnes mingitele üldistele aja ja kohata hoiakutele. 

Mis on põhialused, millest ära tunda isamaalist poliitikat? Kindlasti uhkus oma maa ja rahva olemasolu üle. Rahvusliku uhkustunde vastandiks on hüüatus, et küll ”on piinlik olla eestlane”, oma rahva hoiakute kritiseerimine ning kõiksugu vähemusreeglite peale surumine tervele ühiskonnale.

Isamaa hoolib tulevikust ning seetõttu on tema põhihoiakutes väga tähtis rahva ja tema arvukuse kasvule suunatud rahvastiku- sh perepoliitika. Et Eesti on rahvusriik, peaks ka tema keele-, haridus-, teadus- ja kultuuripoliitika olema suunatud just selle ühiskonna ja kultuuriruumi kindlustamisele. Muidugi kõrvuti üldinimlike põhimõtete kaitsmisega. 

Kirjeldatud punktid kindlustavad sisemiselt sellist Eestit nagu me ette kujutame. Kaitse- ja välispoliitika isamaalisus seisneb meie ühiskonna väärtuste kaitsmises väliste rünnakute vastu. Aktiivsuseta selles vallas ei ole võimalik isamaalisust samuti ette kujutada. Kõiksugu muud teemad majanduspoliitikast sotsiaalpoliitikani on tähtsad, kuna neist moodustub tugisüsteem eesti rahva, keele ja kultuuri hoidmiseks. Neist peamise poliitilise telje tegemine ei ole isamaaline poliitika. 

Küllap sellest arutlusest ilmnes, milline minu meelest peaks olema Isamaa ja tema osalusel kujundatav Eesti ühiskond. Ütlen veel juurde, et isamaalisus ei seisne muidugi ainult erakondlikkuses – isamaalisus on põhihoiak, mis peaks olema üldine. Kui seda jätkub, jääb Eesti Eestiks – uuenevaks, kuid tuttavaks! 

Isamaaline inimene on lihtne olla ka väljaspool poliitikat. Kandes neid loomulikke isamaalisi põhimõtteid saad sa rahus kanda oma elu kutset ka elukutselisest poliitikast väljaspool.