Kuu: mai 2021

Võidakse arvata, et Isamaasse mitte kuuluvaile inimestele ei pruugi erakonna käekäik tähtis olla. Mina erakonnatu inimesena sellega nõustuda ei saa, ja ma pole kaugeltki ainus. Isamaa sees täna toimuva maailmavaatelise võitluse lõpptulemus mõjutab üsna otseselt kogu eesti ühiskonna ja Eesti Vabariigi käekäiku ja läheb seetõttu ka paljudele korda.

Vaadakem viimase erakondade toetusuuringu tulemusi. Reformierakonna, Eesti200 ja sotsiaaldemokraatide summaarne toetus on 49%. Need kolm erakonda on poliitiliselt liberaalsed. Konservatiivsemate hoiakutega EKRE, Keskerakonna ja Isamaa summaartne toetus on aga 46%. Kui esimesena nimetatud potentsiaalsel vasakliberaalsel kolmikul õnnestub järgmisteks riigikogu valimisteks oma edu veelgi suurendada, on vastav valitsuskoalitsioon sündinud fakt.

Konservatiivsel valijal ei maksa luua illusioone Reformierakonna, Eesti200 ja sotsiaaldemokraatide sisemistest vastuoludest. Kuna neid siduv ideoloogiline taust on eristamatult sama, ei valmista neile kolmele ka raskusi oma sotsiaal-majanduslikke eesmärke ümber nimetada. Võimule pääsemine annab sellele koalitsioonile vaba voli viia sisse vaenukõneseadus ja sooneutraalne abielu, “lõimida” võõraid kultuure kuni meie oma keele ja kultuuri kaotsiminekuni, lubada Eestisse migrante ja tagatipuks kasvõi liituda Euroopa liitriigiga. 

Kõike seda on võimalik teha “vähemuste ja rõhutute” kaitsmise ettekäändel ja retoorika saatel. Sarnaselt püüdis nõukogude võim meid veenda kommunismi headuses ja vältimatuses. Tegelikkus oli aga teistsugune ja saab teistsugune olema ka nüüd: sõnavabaduse kadu, rahva lõhenemine ja sündimuse langus, ilusa eesti keele ja kultuuri allakäik, omariikluse täielik kaotus.

Liberaalse võimukoalitsiooni tulevikuedu kindlustamist mõjutab otseselt võitlus Isamaa sees. Erakonna maine kahjustamine, seda enam selle ülevõtmine liberaalse vaate poolt võib kujuneda Eesti ja eestluse saatuse jaoks otsustavaks. 

Isamaa on viimane kaitsejoon – nii nõrk kui ta ka hetkel ei tundu. Kui Isamaas võtab võimu liberaalne suund, kujunevad jõujooned Eesti poliitilisel maastikul põhjalikult ümber liberaalse tiiva kasuks. See oleks aga tõsine samm Eesti rahvusriigi ajalukku kadumise suunas. Kuni aga Isamaa suudab hoida oma tänast rahvuslikku ja konservatiivset joont, on eesti rahvusel, keelel ja kultuuril veel lootust.

Kontrolli, kas Sa oled isamaaline inimene, ja liitu erakondade ülese Facebooki grupiga

Isamaa loodi selleks, et teha suuri asju: lõpetada võõrtööjõu sissevedu ja päästa eesti rahvas vähemusrahvuse saatusest omal maal, rebida Eesti otsustavalt lahti Nõukogude Liidust ja tema pärandist, kaasa arvatud sõjaväest, kehtestada demokraatlik kord ja vabadused, rajada iseseisev ja konkurentsivõimeline majandus, teostada omandireform ja tagada vaba turu toimimine. Veidi kaugem eesmärk, pooleldi unistus, oli viia Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse.

Nende eesmärkide elluviimiseks ei tulnud taevast maa peale tuua, vaid tuli teha täiesti asjalikke ja maiseid reforme, nagu majanduse avamine, proportsionaalne tulumaks, kaitseväe ülesehitamine, kindel kodakondsus- ja keelepoliitika, e-valitsus või ID-kaardi kasutuselevõtt. Kuid nende reformide kaugem eesmärk oli ikkagi edendada rahvusriiki kui tervikut, mitte üht või teist ühiskonnakihti. 

Pärast Euroopa Liitu ja NATOsse pääsemist olukord muutus. Poliitikaelu tippu tõusid erakonnad, mis ei vaevanud ennast terve Eestiga, vaid oskasid panustada erihuvidele: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond. 

Iga pisemagi algatuse taga olgu soov edendada Eestit ja tervet rahvast 

Isamaa jäi pisut nõutuks, liitus Res Publicaga ja püüdis samuti pakkuda valijaile meelehead: paremat elu, paremat palka, väiksemaid kodukulusid ja nõnda edasi. Kõik see kukkus välja ebaveenvalt, sest Isamaa peab kõnelema ikkagi isamaa suurtest muredest. Kui ka rääkida elust-olust, siis peab see olema väga selgelt seotud suurte eesmärkidega. Ehk lihtsamalt: kui Isamaa algatab Eesti asulates korralike rentslite ehituse (mis on muide hädavajalik), siis peaks juba kaugelt näha olema, et tegu on isamaalise ettevõtmisega, mis aitab päästa rahvast. Tegemist on küll suuresti kommunikatsiooniprobleemiga. Veendunud isamaalased sageli unustavad öelda, et ka kõige proosalisemate ettepanekute taga on soov edasi aidata kogu Eestit ja tervet rahvast.

Näiteks võiksime välja töötada tervikliku programmi Eesti linnade ja asulate linnalikumaks muutmiseks ning valglinnastumise peatamiseks, mis päästaks sadu tuhandeid heaktareid väärtuslikku põllumaad ärasolkimisest ja vähendaks vajadust autosõidu, st ka süsihappegaasi õhkupaiskamise järele. See puudutaks kogu rahvast, oleks majanduslikult mõttekas, võiks mõjuda positiivselt nii iibele kui ka keskkonnale. Narva vanalinna ülesehitamine oleks samuti suur võit kogu Eestile, mitte üksnes narvalastele. Need küsimused ja ideed ongi juba õhus, Isamaa asi on nad maa peale tuua ning ellu rakendada.

Kui tahame jääda kestma, peame ka võtma kohustusi

Eksistentsiaalsed küsimused pole samuti kuskile kadunud. Rahvuse püsimine on taas kahtluse all, ainult et seekord mitte võõrvõimu korraldatud sisserände, vaid eestlaste madalast iibest tuleneva vabatahtliku väljasuremise tõttu. Inimesi ei saa panna vägisi lapsi sünnitama. Küll aga saaks asjad nii korraldada, et laste saamine ei oleks majanduslikult kahjulik, vähemalt pikemas perspektiivis, nagu see on praegu võrreldes lastetuks jäänutega. Tuleks sõnastada eesmärk: teha nii, et lastetud ei kisuks demograafilisse auku kogu rahvast. Sel osal rahvast, kes tahab edasi kesta, peab jääma see võimalus. Pragmaatiline ja proosaline. Rahva kestmiseks peavad olema pered ja lapsed. Kosmilise energia otsingud ja soouuringud võivad olla, aga pered ja lapsed peavad olema. 

Ent selleks, et seda eesmärki sisustada konkreetsete meetmetega või vähemalt ettepanekutega, tuleb eesmärgis enne kokkuleppele jõuda. Kas tahame kesta, jah või ei? Kui jah, siis pole meil õigust jääda ekslema pseudoliberaalsete luulude udus, mille järgi kõigil peavad olema õigused, aga kohustustest me ei räägi. Sellise ekslemise lõpetamine on vastutustunde küsimus ja terve mõistuse teha, vähemalt kuni me tahame kanda nime Isamaa ning lisada sellele lihtsalt ja kindlalt – Eesti kõige mõistlikum erakond.

Rahvusriik kui ideaal tähendab ühiskondlikku keskkonda ja mõtteruumi. Põhiseaduse preambulit lahti seletades on Eesti riigi ülesanne hoida eestlust – rahvust, keelt ja kultuuri. See on meie riigi eksistentsi põhjus, kõik muu aga vahend selle tagamiseks.

Eestlase rahvuslik identiteet on eelkõige seotud eesti keelega. Keeleruumi hoidmine alates koolide õppekeelest ja lõpetades eesti teaduskeelega tähendab globaliseeruvas maailmas raskeid otsuseid. Eestikeelsusest igas eluvaldkonnas on saanud ideaal, mille nimel peab sisulist poliitilist võitlust üksnes Isamaa.

Perekond ja eestikeelsus tagavad rahvuse säilimise

Emakeel ja kultuurilised hoiakud omandatakse varajases lapsepõlves ja need kinnistuvad kasvamise käigus. Laste sündimine ja kasvamine eesti peredes on seega eesti kultuuri säilimise kindlaim garantii. Siiski ei ole rahvus geneetiline mõiste. Eestlase geeni ei ole olemas. Eestlane on eesti keele ja kultuuri kandja, kes end eestlasena identifitseerib ja keda peavad eestlaseks ka teised eestlased.

Kõige loomulikum keskkond kultuuri kandjate kasvamiseks on perekond. Perepoliitikast on kujunenud tõsine ühiskondlik-poliitilise väljakutse. Laste sündimist ei saa ega peagi mõjutama poliitika. Määravaks on siin inimeste isiklikud, aga ka avalikus ruumis esikohale seatud väärtused ja hoiakud. Hetkelise heaolu, tarbimise ja individualismi eelistamine ajatutele väärtustele, pühendumisele ja hoolimisele, jätab lasterikkusele ebaõiglaselt vähe tähelepanu. Meie ühiskonda kannavad aga edasi lapsed. Selle arusaama viimine iga inimeseni on ühiskonnale tõsine pingutus.

Riik on vahend rahvuse hoidmiseks

Riigimehelik on suunata tänases Eestis kogu jõud eestikeelsuse ja lasterikkuse hoidmisele. Pere-, rahvastiku-, haridus- ja kultuuripoliitika moodustavad vundamendi hoonele, milleks on rahvusriik keele- ja kultuurikeskkonnana. Kui eesti rahvus ei pea vastu üleilmsetele tendentsidele ja kaob, siis kaob ühtlasi vajadus Eesti riigi järele. Eesti Vabariik ei ole asi iseeneses, vaid vahend eesti rahvuse hoidmiseks.

Hoone kujundiga jätkates tuleb rääkida ka katusest, küttekehast ja piirdeaiast: majandus-, maksu-, sotsiaal-, energia-, kaitsepoliitikast jne. Nende valdkondade ülesanne on luua rahvusriigi ja selle vundamendi toimimiseks vajalikud tingimused. Pole päris õige nimetada vundamenti katusest olulisemaks, kuid tuleb anda endale aru, kui ühe kadumine muudab teise tarbetuks. Ettevõtluskeskkonna või sotsiaalsüsteemi nõrkus ei muuda iseenesest olematuks rahvust, keelt ega kultuuri. Vastupidisel juhul – rahvuse, keele ja kultuuri kadumisel – kaotab aga oma mõtte kogu innovatsioon, turumajandus, sotsiaalsüsteem, madalad maksud ja PISA testi tulemused.

Siin peitub ka 1990-ndatel Isamaa eestvedamisel läbi viidud turumajandusreformi tagamaa – reform oli vajalik rahvusriigile, mitte vastupidi.

Isamaa ei ole mugav

Isamaa peab jääma aateparteiks, mis seisab rahvusriigi ideaali eest. Tänases poliitilises olukorras on see raske valik. Ka meie valija on inimene, kes seisab rahvusriigi ideaali eest. Isamaa ei peaks ajama taga reitingut ega valija toetust lõputu ümberjagamisega läbi pensioni- ja sotsiaalsüsteemi ning soodustuspoliitikate. Andide jagamine on mugavuspoliitika, mis jäägu mugavuserakondadele.

Minu Isamaa teeb raskeid ja riigimehelikke otsuseid eesti rahvuse säilimise nimel ning kutsub enda selja taha inimesi, kes usuvad samadesse ideaalidesse.

Valik samme rahvusriigi hoidmiseks:

• peretoetuste pidev arendamine, et ükski laps ei jääks sündimata majanduslikel põhjustel
• perede õnnelikule koospüsimisele suunatud haridus- ja koolitusprogrammid, et lapsevanemad oskaks tagada lastele püsiva ja turvalise kasvukeskkonna
• teaduses, kultuuris ja äris eesti keele laialdasele kasutamisele suunatud meetmed, et eesti keel areneks koos maailma arenemisega
• lasteaedade ja koolide täielik üleviimine eesti õppekeelele, et sidustada muukeelsete perede lapsed paremini eesti ühiskonnaga
• lasterikkust, eestikeelsust ja eestimeelsust toetavate ühiskondlike hoiakute pidev arendamine haridus-, sotsiaal- ja kultuurivaldkonna koostöös