Kuu: märts 2021

Erakondadeülese maailmavaatelise kogukonna Isamaalised liikmete arv ületas alanud nädalal tuhande piiri. Facebooki privaatse grupina tegutseva ühenduse liikmetest kolmveerand ühtegi parteisse ei kuulu.

“Paljud inimesed on väsinud päevapoliitilisest kukepoksist ja igatsevad aatelist isamaalist poliitikat,” nendib Isamaaliste kõneisik Juhani Jaeger. Kuna iga liituja peab nõustuma 6 maailmavaatelise peapõhimõttega, on liikmed Jaegeri sõnul aatekaaslased sõna otseses mõttes.

6 isamaalist põhimõtet lähtuvad Jaegeri sõnul põhiseaduse mõttest, et Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. “Eesti keele areng ja kasutamine kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades, eestlaste arvukuse tõus, eestlaseks kasvamine, mis vältab terveid inimpõlvi – nendesse põhimõtetesse uskumine liidab meie kogukonda. Jõudmine nelja kuuga tuhande liitununi näitab, milline nälg on ühiskonnas aatelise poliitika järele. Samuti on see heaks näiteks maailmavaatelise kogukonna loomise kohta,” lisab Jaeger.

Kuigi Isamaaliste sõnum kannab tugevat poliitilist identiteeti, jääb kogukond Jaegeri sõnul parteideüleseks ning liituda võib igaüks, kes isamaaliste põhimõtetega nõustub. “Iseseisvuse taastamise ajal olime kõik rahvuslased, kuid täna ei ole rahvuslus enam sugugi kõigi erakondade maailmavaate osa,” nendib Jaeger, kelle hinnangul tekitab selline muutus paljudes nõutust.

Isamaaliselt mõtlevaid inimesi leidub Jaegeri sõnul ka erakondades, mille poliitika on muus osas rahvuslusest kaugenenud. “Isamaaliste kogukonda kuulub kõikide parlamendierakondade liikmeid. Neile inimestele on vaja vaba mõttevahetuse kohta. Võib-olla aitab see kaasa ka nende erakondade tagasipöördumisele rahvusluse juurde,” on Jaeger lootusrikas.

Isamaaliste kogukond asutati novembris 2020. Liikumine ühendab inimesi, kes nõustuvad veebilehel isamaalised.ee kuue isamaalise teesiga.

6 isamaalist põhimõtet:

1. Eesti riigi mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
2. Eestil on õigus kaitsta end mistahes sissetungijate eest kõigi vahenditega ja igaühe kohus on sellesse panustada.
3. Eesti keele areng ja kasutamine tuleb tagada kõikides kultuuri- ja eluvaldkondades kõrgharidusest teeninduseni.
4. Eestlaste arv ja osakaal rahvastikus peavad tõusma.
5. Eestlaseks saab eestlaseks kasvades. Kõige loomulikum keskkond selleks on traditsiooniline perekond.
6. Inimeste vaba, turvalise ja õnneliku elu aluseks on traditsioonilistel hoiakutel ja kristlikel väärtustel rajanev ühiskond.

• Kultuurilisele identiteedile üles ehitatud riik on stabiilsem kui poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik. Poliitiline identiteet on õpitud, kultuuriline identiteet aga automaatne.
• Poliitilisele identiteedile rajatud riigi probleemiks on tema mitmekultuurilisus, mis tähendab seda, et tema liikmete, isegi kodanike, käitumisimpulsid võivad mõningates olukordades olla lausa vastandlikud.
• Rahva kultuurilise kohandamise sihilik seadmine kõrgemale rahva loomulikust vaba arengu nõudest tähendab rahva välja lülitamist üldises arengus osaleva subjekti seisusest, tema muutmist objektiks, valgeks hiireks teaduslaboris.

Viimastel aastatel on hoogustunud erinevate riiklike arengukavade väljatöötamine ja –pakkumine.  „Eesti 2035“ (selle täpsustava osana „Eesti keele arengukava 2021–2035“)  ja „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2030“ on neist vast sellised, mis iga inimest vahetult kõige enam puudutavad. Ühiskondlike protsesside nii pikaajaline planeerimine eeldab aga nende protsesside ja neid mõjutavate tegurite väga täpset mõistmist. Näiteks hoolimata ilmastikuprotsesside aluseks olevate füüsikaliste nähtuste mõistmisest ei suudeta ilma prognoosida kaugemale kui nädala jagu. 

Veendumus ühiskondlike protsesside mõistmisest, mis avaldus läinud sajandil usuna „ühiskonna arengu seaduste“ olemasolusse, viis inimkonna jaoks väga traagiliste tulemusteni. Seetõttu püüetesse „ühiskonda ümber kujundada“ tuleb suhtuda suure ettevaatusega. Küsime mil määral on nende protsesside mõistmine adekvaatne.

Eelmainitud arengukavade lugemisel torkab kohe silma nende sisuline sarnasus, mis ilmselt tuleneb nende ühtsest teoreetilisest baasist. 28. jaanuari Postimehes ilmus Marek Tamme artikkel („Riigiidentiteedist ja rahvusidentiteedist“), mis nende arengukavade aluseks olevat ideestikku lähemalt avab. Artikli põhiprobleemiks näib olevat Eesti põhiseadusse kirjutatud rahvusriikluse sobitamine autorile südamelähedase poliitilise riigimääratlusega. 

Autor märgib õigesti, et tuleb eristada inimeste poliitilist ja kultuurilist identiteeti: poliitiline identiteet on seotud kodanikuks olemisega, kuid Eesti riigi kodanikeks saavad olla ka mitte-eestlased. Inimese rahvus on aga määratud tema kultuurilise identiteediga – see on punkt, kus minu seisukoht autori omast lahku läheb. 

Marek Tamm kirjutab, et igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda – see ongi inimese poliitiline identiteet –, peab olema võimalus saada eestlasena tunnustatud. See „osalemine“ peaks aga sel juhul tähendama eesti kultuuri omaksvõttu, vähemast ei piisa, muidu pole poliitilise ja kultuurilise identiteedi eristamine mõistetav. Kui see jääb väiksemaks, võib ta olla küll eestlane tähenduses Eesti riigi kodanik, mitte aga eesti rahvusse kuuluv isik. Et sellest aru saada, on vaja mõista kultuuri ja rahvuse olemust, nende funktsiooni.

Ühiskondlike suhete seaduspära

Meie sotsiaalteadlastele meeldib XIX sajandist pärinev maailmapilt, kus inimloomus ja inimeste käitumine tuleneb ühiskondlikest suhetest, ühiskondlikud suhted on aga vabalt kehtestatavad. Õiglase ja hea ühiskonna saavutamiseks on vaja õiged suhted leida. Seega on kõik inimeste endi teha. See jätab sotsiaalteadusele vabad käed: väliste objektiivsete kriteeriumide puudumisel võib ka seal kasutatavaid mõisteid vabalt määratleda ning kasutada. Selliste mõistete nagu „kultuur“, „rahvus“, „kodakondsus“, „abielu“ korral oleme sellise sõnalise ekvilibristikaga kõik kokku puutunud. 

Kuid teadus on  vahepeal kaugele arenenud. Senine marksistlik teooria ei sobi kuidagi kaasaja teaduse üldisesse paradigmasse, mille kohaselt on ühiskonnateooria vaid üks osa inimese järjepideva loodusliku arengu kirjeldusest. Inimese ja ühiskonna areng on toimunud looduslike tingimustega kohastumise käigus. Eluslooduse korral on sellel arengul väga kindlad raamid – ta peab kindlustama elusolendite ellujäämise ja kestmise. Ühiskondlikkus kuulub väga paljude elusolendite ellujäämise strateegiasse ning see on kirjas meie geenides, nii nagu ka enamik elusorganismi toimimise põhimõtteid. Alates teadvuse ning, inimeste korral, keele tekkest, on arengu raskuspunkt kaldunud bioloogiliselt arengult kultuurilisele, kuid arengu üldised seadused on jäänud samaks. 

Palju kiirem ja paindlikum kultuuriline evolutsioon on viinud kohalike tingimuste poolt määratud lokaalsete kultuuride tekkele, mis on sisuliselt ellujäämiseeskirjaks selle kultuuri poolt määratletud rahvale. Kõigil ülalmainitud mõistetele vastavatel struktuuridel on selles oma kindel roll ning see peab nende määratlustes kajastuma. Kultuuri rolliks on inimeste käitumise suunamine. Oluline on teada, et käitumise reguleerimine toimub alati eri taseme emotsioonide vahendusel, lähtugu need siis geenidest või (kultuuri)mällu salvestatust [1]. See on see miinimum, mida on vaja teada selleks, et (inimeste) sotsiaalset käitumist mõista.

Poliitilisest identiteedist ei piisa

Marek Tamm oma artiklis peab riigiidentiteedi aluseks inimeste poliitilist identiteeti. Kuid inimese poliitiline identiteet ei anna enamat kui riigi kodanikuks olemise tarviliku tingimuse. Miks? Sellepärast, et poliitiline identiteet on õpitud, kultuuriline identiteet aga automaatne. Siin on toimunud teine oluline areng inimeste käitumise mõistmisel. On aru saadud, et inimese käitumine üldjuhul ei ole ratsionaalne ja kaalutletud, nagu seda oli tavaks arvata, vaid seda juhivad emotsionaalsed ajed ja impulsid, nii nagu enamike loomade korral [2]. Seetõttu on poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik ebastabiilsem ja vastuolulisem kui ühtse kultuurilise identiteediga riik. Poliitilisele identiteedile rajatud riigi probleemiks on tema mitmekultuurilisus, mis tähendab seda, et tema liikmete, isegi kodanike, käitumisimpulsid võivad mõningates olukordades olla lausa vastandlikud. 

Mitmekultuurilisuse käsitlemiseks toob Marek Tamm sisse kultuurilise või rahvusliku mitmikidentiteedi mõiste. Selle kohaselt võib identiteeti vaadelda nagu nööri, mille külge riputatakse õppimise teel järjest uusi kultuuripädevusi. See eeldab ratsionaalset inimest, mis aga, nagu eespool öeldud, on vastuolus sellega, mida inimese kohta ütleb kaasaja teadus. Lisaks sellele on kultuurid terviklikud, kooskõlalised ning neist suvaliselt võetud tükke on raske identiteediks kokku sulatada.  Seetõttu inimene vahetab kultuuri enamvähem tervikuna, välja arvatud väiksemad, sageli oma rahvuse või päritolu teadvustamisega seotud osad, ning see ei toimu õppimise, vaid kogemise, läbielamise teel. 

Kultuuri ei õpita, temasse elatakse sisse. Ja siin on järgmine mitmekultuurilisusega seotud suur probleem: kultuuri kestmine vajab koherentse, kooskõlalise kultuuriruumi olemasolu. Kultuuride segus selline dominant puudub ja siis juhtub see, mida keelte segus alati on jälgitud: tekivad lihtsustunud pidžinkeeled, mis harvadel juhtudel lähevad üle kreoolkeeleks, enamasti aga väiksema tagalaga keeled lihtsalt kaovad. Sama juhtub kultuuriga. 

Kujutada ette, et eesti kultuur saab läbida sellise mitmekultuurilise segu, oma omapära kaotamata või isegi rikastudes (mis definitsiooni järgi saab tähendada vaid struktuursuse kasvu), on võimatu. Kõige efektiivsem tee kultuuri lammutamiseks on just see, kus oma seisukoht kujundatakse vastavalt eeldatavale ühisseisukohale. „On selge, et selline printsiip viib lõputule regressile,“ on öelnud nobelist Kenneth  Arrow. 

Integratsiooniks kulub põlvkondi

Seega on võimatu näha, kuidas nende mõistete baasil välja töötatud Eesti identiteedi- ja lõimumispoliitika mõisteline mudel saab toetada eesti keele ja kultuuri säilimist, mida Marek Tamm mudeli arendamisel tehtud töö esimese suure eesmärgina mainib. Kõik eelöeldu kehtib ka nn lõimumise kohta: kui lõimumine tähendab teadmiste omandamist (riigiidentiteedi õpetamist), nagu kirjutab Marek Tamm, siis põhimõtteliselt ei piisa sellest isegi kodanikuks olemiseks (kahjuks aga küll kodakondsuse andmiseks, mis näitab meie kodakondsuspoliitika ebaadekvaatsust). Selleks et neid teadmisi ka rakendataks, on vaja selline isiklik emotsionaalne seos riigi põhiväärtustega, mis välistab nende rikkumise. 

Jääb mulje, et kogu artiklis esitatud mudeli eesmärgiks on olnud luua mingi mõisteline baas, mis toetaks riigi lõimumispoliitikat ning püüaks lepitada selle samme põhiseadusliku eesti keele ja kultuuri kaitsmise ülesandega. Et ka autor sellesse hästi ei usu, võib näha artikli lõpulauseist. „Kui võtta omaks sõnastatud põhimõtted, VÕIME LOOTA [minu rõhutus – TK], et eesti keele ja kultuuri kandepind laieneb ning on tagatud selle säilimine ja areng,“ kirjutab Marek Tamm. 

Kuid eesti keel ja kultuur on üks ja ainus. Sellised meeleheitlikud sammud oleksid mõeldavad juhul, kui eesti keelt ja kultuuri ootaks kohe vältimatu hukk. Nii see ei ole, meil on aega järele mõelda, püüda jälgida inim- ja ühiskonnateadustes toimuvaid kiireid muutusi ning käituda teaduse- , mitte ideoloogiapõhiselt. Ja teadus ütleb, et erinevate kultuuridega inimrühmade kiire integratsioon ei ole võimalik, selleks kulub inimpõlvi. Mida aga saab teha, on seda soodustada mittepõlisrahvusest elanikele ja sisserändajatele kohaliku keele õpetamise ja tavade tutvustamise teel, eeldamata viimaste viivitamatut omaksvõttu.  Vaid selline tee – arukalt läbi viiduna – võimaldab eesti keelt ja kultuuri kaitsta.

Eripära tuleb hoida

Ja lõpuks, on uskumatu, see kuhu on viinud see lõimumise tähtsustamisele suunatud mõtteviis.   „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele,“ ütleb 1776. a kirjutatud USA Iseseisvusdeklaratsioon. „Rahval on loodusseaduste ja Jumala seaduse kohaselt õigus [—] saavutada iseseisev ja võrdne positsioon maailma riikide seas.“ 

Möödunud 250 aastat on neile uhketele sõnadele andnud ka ratsionaalse põhjenduse. Inimkonna edukas areng on võimalik vaid iseseisvate kultuuride koostöös [3]. Miks see nii on, on oma töödes näidanud Juri Lotman [4]. Et see nii oleks, on iga rahva kohus kogu maailma ees hoida oma kultuurilist eripära võõraste vägivaldsete mõjutuste eest. Ainult läbi oma eripära on tal võimalik osaleda üldises arenguprotsessis, arenedes selle käigus loomulikult ka ise. 

Rahva kultuurilise kohandamise seadmine kõrgemale rahva loomulikust vaba arengu nõudest  tähendab rahva välja lülitamist üldises arengus osaleva subjekti seisusest, tema muutmist objektiks, valgeks hiireks teaduslaboris. Eesti rahvas ei peaks leppima maailmapoliitikas teenindaja, toatüdruku rolliga, mida talle tahetakse määrata. 

On loomulik, et Marek Tamme artiklis kirjeldatud Eesti identiteedi- ja lõimumispoliitika mõisteline mudel tuleb kõrvale heita, nii nagu ka selle põhjal välja töötatud ülalmainitud arenguprogrammid. Ja eriti puudutab see 16. jaanuari Postimehes Margus Pedaste poolt esitletud nn ühtse Eesti kooli mudeleid, milles teostamatu lõimumispoliitika vankri ette on rakendatud eesti lapsed.  Arusaamatute „üldiste kultuuriliste pädevuste“ asemel, mida soovitatakse õpetada eesti kultuuriidentiteediga õpilastele selle „lõimimise“ käigus, tuleb põhirõhk panna eesti keele, kirjanduse, kultuuri- ja ajaloo tundidele, ilma milleta põhiseaduses tõotatud eesti kultuuri järjepidevust tagada ei saa. 

---

[1] Antonio Damasio, „Strange Order of Things: Life, Feeling and the Making of Cultures“, Pantheon, 2018.

[2] A.Damasio, ibid.; Daniel Kahneman, „Kiire ja aeglane mõtlemine“, 2013.

[3] Claude Lèvi-Strauss, „Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur.“ Varrak, 2010.

[4] J.M.Lotman, „Kultuuri fenomen“ („Valitud artiklid I“) vn.k, Aleksandra, 1992; „Kultuuride vastastikuse mõju teooriast“ („Semiosfäärist“), Vagabund, 1999. 

Emakeelenädalale mõeldes avaldame Maarja Vaino varem Postimehes ilmunud mõtiskluse eesti keele elujõu teemal. [Isamaalised]

 

Mati Hint (1937–2019) on öelnud, et eestlastel on õigus elada oma elu eesti keeles ja neil on õigus seista selle keeleõiguse eest. „Need õigused teeb loomulikuks ajalugu ja see, kuidas rahvas ja tema haritlaskond on eesti keelest ja eesti keeles loonud maailma, milles meie elu on kõige loomulikum.“ Hint kirjutas seda „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamatu „Keel on tõde on õige on vale“ sissejuhatuses, viidates artiklitele, mis käsitlesid eesti keele eluõigust Nõukogude okupatsiooni tingimustes. On omajagu õõvastav tõdeda, et see, millest Hint tollal kirjutas, on asjakohane ka praegu, ligi 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Ainult et nüüd on probleemiks massikultuuri pealetung ning loobumine vaimsest nõudlikkusest iseenda ja oma kultuuri suhtes. 

Igasuguste häirivate nähtustega võitlemiseks tuleks esmalt neid nähtusi korralikult teadvustada. Ja anda endale aru: Eesti riik on loodud selleks, et eluõigus oleks ühel omanäolisel keele- ja kultuuriruumil. Kui leiame, et Eesti on lihtsalt tükk mingil viisil organiseeritud territooriumi, mille esmane ülesanne on raha liigutamine, siis muidugi võib kogu Eesti asjale käega lüüa. Aga kuna me seda ometi ei tee, siis tuleks olla tähelepanelik, sest muidu võime ennast avastada juba pöördumatult  kehvast seisust. Ikka ja jälle meenub Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ lõpp, kus Põhjakonn ja Leemet koos n-ö igavest und magavad. Põhjakonn võinuks metsarahvale appi tulla, kui oleks olnud piisav hulk mehi, kelle hääl oleks ta äratanud. Aga nii palju mehi enam ei olnud. 

Head kirjanikud suudavad ikka metafooride ja kujunditega kokku võtta olukordi, mida muidu tuleks pikalt-laialt seletada. Kivirähki Põhjakonna kujund on mõtlemapanev hoiatus, et ühel hetkel võib olla juba hilja midagi päästa, isegi kui kellelgi kuskil on selleks veel tahe olemas. 

Tahet esialgu eriti palju märgata ei ole. Jah, mingi seltskond hüüab ja püüab Põhjakonna äratada, aga paistab, et hääled jäävad nõrgaks. Eesti keelde puutuvat on küll arutatud riikliku tähtsusega küsimusena; Haridus- ja Teadusministeeriumile on tehtud pöördumisi eesti keele olukorra parandamiseks nii koolide õppekavades, ülikoolides kui ka Ida-Virumaal; inimesed pöörduvad aina rohkem Keeleinspektsiooni poole, kuna nad ei saa oma kodumaal riigikeelega hakkama jne. Kas sellele on midagi järgnenud? Ettepanek luua Keeleamet väänati kahtlaseks püüdeks nišistada Eesti Keele Instituuti. Kõrghariduse ingliskeelestumine käib edasi suurema hooga kui varem; haridusminister ei leia aega keeleküsimuse arutamiseks kohtuda ja ei näi plaanivat selles asjas koolides mingeid konstruktiivseid samme. Keeleinspektsiooni ettekirjutused keeleseadust rikkuvatele asutustele mõjuvad nõrgalt ega suuda igapäevaste rikkumistega sammu pidada. Küünilist ja hoolimatut suhtumist vaatab vastu riiklikult tasandilt, avalikust ruumist, ärimaailmast ning olmesfäärist. Eestlased on sujuvalt juba päris paljud sõnad välja vahetanud ingliskeelsete väljendite vastu. Kergemeelne keelevahetus kõneleb ikka veel sisemisest orjamentaliteedist, mis peab mõnda teist keelt ja kultuuri enda omast väärtuslikumaks ja näib juba alateadlikult tekitavat tahtmise ennast sellega ehtida.

Eesti keeleteadlased oskavad kindlasti paremini kommenteerida muudatusi keele süvastruktuurides, mis tõenäoliselt praegu toimuvad. Jah, keel muutub kogu aeg ja see on tema elusolemiseks vajalik. Ent muret peaks tundma siis, kui muudatused hakkavad teisendama keele olemust ja üldist ülesehitust (näiteks väldete süsteemi). 

Üha rohkem on tunda inglise keele mõju. Hiljuti võis siinsamas Postimehe (veebi)veergudel näiteks kohata pealkirja „Maksuamet soovitab tulude deklareerimisel hobuseid hoida“. See järjekordne otsetõlge inglise keelest on tobe ja ka arusaamatu – aga kas sellise lause ütleja üldse enam tajub, kuidas saaks sama mõtet väljendada ilma inglise keele abita?  

Keel ei ole ainult välise maailma korraldamise töövahend, keel on ka inimese vaimse maailma peegel. Mida kehvem on keeleline võimekus, seda vaesem, segasem ja arenematum on ka inimese mentaalne maailm. Keele kaudu väljenduvaid nihkeid tuleks seetõttu võtta erakordselt tõsiselt, mitte pidada seda mingisuguse väikese seltskonna eramureks.  

Omaette küsimus on ka see, kas Eesti on õigusriik, kus kõik seadused kehtivad võrdselt? Millegipärast näib, et keeleseadust võib täita poolikult ja valikuliselt. Vahel on tunne, et sellesse suhtutakse üldse nagu mingisse alama astme regulatsiooni. Lausa uskumatuna mõjus filmifestivali korraldaja kommentaar, et avalikel kinoseanssidel ei ole eestikeelseid subtiitreid, kuna publik saab ju ka inglise keelest aru. Tõepoolest, milleks meile veel tüütu keeleseadus?

See, et Eesti avalik ruum peab olema riigikeelne, ei ole ühegi korraldaja valik, vaid seadusega sätestatud olukord. Miks tundub, et seaduse ignoreerimisele ei järgne õieti midagi? Miks on Keeleinspektsioon jätnud mulje, et ta justkui häbeneks oma tegevust ja püüaks rikkujatega võimalikult leebelt ümber käia? Kentsakas on ka see, et mõnigi end haritlasena esitav inimene ikka veel peab vajalikuks hakata ründama eesti keele kaitsjaid, selle asemel, et mõista: inglise keelt ei ohusta see kuidagi, kui me Eestis ajame asju riigikeeles ja oma keeleruumi hoiame? 

Olgu lõpetuseks tsiteeritud Mati Hindi artiklit „Rahvusteadvus ja rahvuskultuur“ aastast 1988: „Siiski on just “internatsionaliseerimise” kontseptsioon sünnitanud Eestis seisundi, mida võib (väikese liialdusega) nimetada keele- ja rahvuspoliitika kriisiks. Lähtuma peaks sellest, et iga rahvuskultuur on terviklik, kultuuri integreerivaks faktoriks on aga rahvuskeel, mille funktsioneerimine kõigis eluvaldkondades peab olema tagatud.“ Kas tõesti peab hakkama selliste iseenesestmõistetavate asjade pärast Põhjakonna tülitama?