Kuu: veebruar 2021

Koolide ühtlustamine muudab tegelikult Eesti haridustaseme halvemaks, selgitab õpetaja Mari-Vivian Ellam.

Ühtse Eesti kooli idee, vene koolide kaotamine ja kõigile Eesti lastele ühtse koolivõrgu loomine ei ole minu arvates korralikult läbi mõeldud. Mitmed põhjendused, millele toetutakse, ei ole veenvad ning ühtsuse printsiip ise kannab endas säratut keskpärasust.

Nii nagu ei ole võimalik luua üht universaalset autot, majatüüpi või riietust, mis kõigile sobib, ei saa ka üks koolitüüp sobida kõigile. Samuti ei sobi sama hariduslahendus kõigisse Eesti piirkondadesse: on paiku, kus muu kodukeelega õpilasi on kaduvväike hulk, ja neid, kus eestlasi on alla viie protsendi. Seetõttu ühe mütsiga Eesti haridust lüüa ei saa, peab arvestama kõiki asjaolusid.

Kui püüame luua kooli, mis sobib kõigile, peame palkama suure hulga tugispetsialiste ja looma erisusi kooli sees, et hariduskvaliteet halvemaks ei muutuks ja probleeme juurde ei tuleks. Paraku on haridus alati vaevelnud rahapuuduses, mitte ülekülluses.

Me ei suuda näiteks endiselt pakkuda piisavalt motiveerivat palka, et meelitada kooli rohkem mehi, meil ei ole raha, et määrata õpetajate normkoormus selliseks, et nad ei peaks pidevalt tegema ületunde, koolidel puudub raha, et osta ilukirjandust, meil ei ole piisavalt spetsialiste, kes aitaks toime tulla erivajadustega õpilastega. See nimekiri ei ole lõplik.

Ometi on Eesti haridus taseme poolest üks maailma parimaid, koolivõrgu ühtlustamisega võime selle olemasoleva hea kaotada. Tagasitee leidmine ei pruugi enam aga õnnestuda.

Ühtse kooli idee eeldus on, et kaovad erinevad rahvused ja ideoloogiad ning jääb üks riigiidentiteet ja üks valitsev ideoloogia, mida kool aitab kultiveerida. Võib-olla kõlab see mõne inimese jaoks kaunilt, ent paraku on see teostamatu. Meil laiutavad ka ühes ja samas klassis kõrvuti õppinud inimeste vahel suured ideoloogilised käärid, ühiskond on täis ideoloogilisi vastandusi, mille teket pole kool suutnud ära hoida. Kooli ja õpetaja roll ideoloogia kujundamisel võib olla palju väiksem, kui me arvame.

Samuti tundub mulle, et mida väiksem roll on rahvuslikul identiteedil, seda tugevamalt hakkavad pead tõstma muud, sageli populistlikel ideoloogiatel põhinevad identiteedid. On ju rahvuseta riikides (näiteks Ameerika) rahva sees kõige suuremad ideoloogilised vastasseisud. Seetõttu on püüd minna riigiidentiteedi loomise teed minu arvates pigem isegi ohtlik.

Inimene vajab kuuluvustunnet, ta otsib omasuguseid. Sotsiaalmeedia võimaldub omakorda kapseldumist viisil, mis tekitab tunde, et teistsuguseid inimesi ei olegi olemas või et neid on väga vähe. Samal ajal loodame, et koolis õnnestub meil erineva tausta ja maailmavaatega inimesi ühendada.

Õpetaja on aga pandud väga keerulisse olukorda, olles sunnitud kogu seda kirevust koos hoidma, ta peab olema väga ettevaatlik, et kedagi ideoloogiliselt ei riiva. Olukorras, kus täiskasvanud inimesed ei suuda ühiskonnas omavahel kokku leppida, on meie ootused koolile ehk liiga idealistlikud?

Vene koolide küsimus vajab aga siiski lahendusi. Ligi 30 aastat pärast taasiseseisvumist ei oska paljud vene kooli lõpetajad endiselt eesti keelt. Nende hulk siiski väheneb, kuid vaja oleks rohkemat. Selle taustal ma isegi mõistan resoluutset soovi vene kool sootuks kaotada, kuid sel lahendusel oleks mõju vaid siis, kui üheski Eesti piirkonnas ei ületaks vene kodukeelega laste hulk kümmet protsenti. Kui muu kodukeelega õpilasi on rohkem, toovad nad kooli kaasa oma keelekeskkonna, nad ei suhtle enam oma eesti kodukeelega klassikaaslastega ning nende ainsaks eesti keele allikaks jääb õpetaja.

Samal ajal vajavad vene kodukeelega lapsed lisatuge, et võõrkeeles õppides toime tulla. Gümnaasiumi puhul on võimalik õpingud katkestada (mis võib tähendada, et vene koolide kadudes hakkab muu kodukeelega õpilaste keskmine haridustase langema).

Kohtla-Järve riigigümnaasiumi praktika näitab, et selliste õpilaste hulk võib olla nii suur, et kool jääb kaotatud pearaha tõttu koguni rahalistesse raskustesse. Põhikooliharidus on aga kohustuslik ning õpilast, kes eesti koolis õppimisega toime ei tule, pole kuhugi saata.

Mõnes Eesti piirkonnas on muu kodukeelega lapsi nii palju, et ühtse kooli puhul räägiksime vene kodukeelega õpilaste koolist, kus õpib ka mõni eestlane. Ühel või teisel juhul peab õpetajaskond olema varustatud metoodikaga, mis tagab sellise lapse hakkamasaamise, kes on keeleliselt väheandekas ja kellele võõrkeeles õppimine valmistab raskusi. Näiteks keelekümblusmetoodika.

Sisuliselt peame ümber koolitama kogu õpetajaskonna. See on kallis, aga ka pisut ebarealistlik plaan. Samuti on keelekümblus ajamahukas metoodika, mis nõuab õpetajalt palju visualiseerimist ja kindlasti kõigile õpetajatele ei sobi. Lisaks pole selge, kas lauskeelekümblus tuleks haridusele üldiselt kasuks või mitte: eesti kodukeelega õpilaste puhul saaks õpet muu metoodikaga ilmselt palju efektiivsemalt korraldada.

Palju kuluefektiivsem ja realistlikum on jätta vene koolid alles ja viia keelekümblus hoopis sinna. See on sada protsenti efektiivne keeleõppemeetod: viis päeva nädalas neli aastat järjest eesti keeles õppides ei jää umbkeelseks mitte keegi.

Lisaks on metoodika eripära selline, et laps ei jää hätta, nagu ta võiks jääda eesti koolis õppides, ning jäävad ära lisakulutused nii eesti keele lisatundidele kui ka tugispetsialistidele. Mitmed vene koolid on seda teed juba läinudki. Tapa vene gümnaasium soovib end näiteks lausa ümber nimetada Tapa keelekümbluskooliks. Minu arvates suurepärane lahendus: vene koolil on olemas motivatsioon ja personal. Nad saavad eestikeelse õppega hakkama. Vaja on vaid tuge: et keelekümblusõpe oleks kergesti kättesaadav ja et riik aitaks motiveerida eesti emakeelega õpetajaid vene kooli minema. Eesti keele õpetajatest on seal puudus.

Et minu arutluskäigust ei jääks valet muljet, pean oluliseks rõhutada, et kool, kus õpivad koos eri rahvusest õpilased, võib olla väga hea tasemega ning toimida ideaalselt. Kuid võtmesõnaks jääb valikuvabadus. Kuni selline koolimudel on üks mitmest võimalikust, on kõik hästi, absoluutselt ideaalne. Mida suurem on valikuvõimalus, seda parem.

Pöörame otsa ringi: teeme Eesti koolisüsteemi paremaks, teeme selle veel mitmekesisemaks, minu poolest avame veel mõne muu võõrkeelega koolid, jätkame kristlike koolidega, avame lisaks Waldorfi koolidele ka Montessori põhimõtteid järgiva kooli ja nõnda edasi. Kõik inimesed on erinevad, neile sobivad erinevad koolid ning venekeelsetel koolidel on ka selles kirevas pildis oma koht. Lahendame pigem vene kooli probleemid vene koolis sees, liiatigi kuna see on tunduvalt odavam lahendus kui vene emakeelega laste eesti kooli toomine.

Kuniks Eesti riik teenib eesti rahvuse püsimise huve, kuniks Eestit juhitakse eesti keeles ja eesti meeles, seni on siin turvaline ka kõigil teistel rahvustel, kirjutab Lauri Vahtre (Isamaa).

Üks Murphy seadusi ütleb, et igas organisatsioonis on veel üks inimene, kes mäletab, miks see organisatsioon loodi – see inimene tuleb üles leida ning vallandada.

Kuri nali muidugi, ja tegelikult on sõnum ikka vastupidine: iga organisatsioon peab meeles pidama, miks ta loodi, muidu kaotab ta mõtte ja laguneb.

Aga mis see Eesti Vabariik muud on kui üks organisatsioon. Järelikult tasub endalt ja teistelt aeg-ajalt küsida, miks ta loodi, mis on tema mõte ning kas tänapäeval sellest mõttest ka kinni peetakse. Parim ja kohaseim hetk selleks on Vabariigi aastapäev. Enamgi – aastapäevad üldse selleks ongi.

Sageli armastatakse esile tuua, et Eesti riiki rajav tekst, iseseisvusmanifest, on adresseeritud „kõigile Eestimaa rahvastele“. See kõlab igati poliitkorrektselt ja tänapäevaselt, koguni sel määral, et mõne avaliku elu tegelase suus omandab „kõigi Eestimaa rahvaste“ meenutamine lausa õrritava alatooni, otsekui oleks tegemist mingi malakaga konservatismi, natsionalismi ja veel seitsme surmapatu vastu.

Ent pealkirjast võiks kaugemale vaadata. Vähemalt avalauseni, mis kõlab: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.“ Selgemini on raske öelda. Eesti riik on just ja nimelt eesti rahva eesmärk ja eneseteostus, see ei ole rajatud kellegi ega millegi muu nimel kui eesti rahvas. Ent nagu edasi lugedes selgub, sisaldas seesinane eneseteostus muu kõrval ka Eestis elavate rahvusvähemuste respekteerimist. Eesti rahvas ja eesti rahva rajatud riik olid „kõigi Eestimaa rahvaste“ turvalisuse garantii, mitte nende maharõhujad. Ja nõnda see tõepoolest oligi. On tänini. Kuniks Eesti riik teenib eesti rahva püsimise huve, kuniks Eesti riiki juhitakse eesti keeles ja eesti meeles, kuniks Eesti riigi mõte on eesti rahvas, seni on siin turvaline ka kõigil teistel rahvustel.

Siit kännust võrsub ka riigiidentiteet, milleta pole demokraatlik riik üldse võimalik. See seob meid kokku ka muu maailma silmis. Kuid riigiidentiteedist üksi ei piisa. Riik, mis loodab tugineda üksnes jagatud põhiseadusele, kodakondsusele, territooriumile ja kõige põhilisematele arusaamadele õigustest, kohustustest ning vabadustest, ei jää püsima. Inimene ei ela paljast leivast, inimene vajab enamat kui ühised seadusepügalad või isegi ühine lipp. Kuskil on üks „miski“, mis on kasvanud meie hinge juba lapse-ja koolipõlves ning muutunud osaks meie olemusest. Just see miski on see mört ja tsement, mis ühiskonda ning seeläbi ka riiki koos hoiab. Niipea, kui eesti rahvas peaks tajuma, et riik teda enam kui rahvast ei kaitse, pole see riik enam „oma“ ja üsna varsti pole siis ka riiki.

Kuni asjade käiku ei sekku mõni vaenulik võõrvõim, pole sellist arengut õnneks karta. Riigijuhid, kelle arvates on Eesti Vabariik loodud kellegi või millegi muu, mitte eesti rahva jaoks, võetakse maha. Lõbus see muidugi ei ole. Võib-olla ootab meid 21. sajandil ees nii mõnigi valus õppetund, aga elu on üldse karm. Ehk tuleme läbi. Ehk aitame koguni maailma ära päästa, rääkimata iseendast.

Nõnda siis: elagu Eesti Vabariik, elagu kaua ja pidagu meeles, et tema mõte on eesti rahvas. Aamen.

Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni üks esimesi samme oli rahvastikuministri ametikoha kaotamine. Äsja Riigikogu menetlusse jõudnud eelnõuga plaanitakse likvideerida ka rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon.

Eestlaste arvu vähenemine on kõige tõsisem oht meie rahvusele. Rahvuse kandjaks on inimene. Rahvusesse kasvamine algab lapse sündimise ja üleskasvamisega eesti kultuurikeskkonnas ning kestab kogu elukaare vältel. Kriitiliseks küsimuseks on niisiis laste arv eesti peredes ja eestluse edasikandmist toetav kultuurikeskkond. 

Perede suurusest aimu andev summaarne sündimuskordaja oli Eestis Statistikaameti andmetel 2019. aastal 1,66 last naise kohta. Rahvastiku taastetase on aga 2,1. Sündimus jääb meil kaugele allapoole sellest, mis on vajalik eestlaste arvu säilimiseks. Pikas perspektiivis viib selline olukord rahvuse väljasuremiseni. Tõepoolest üsna pikas perspektiivis. Mõelgem aga meie vennasrahva liivlaste saatusele. Täna kõneleb liivi keelt ehk mõnikümmend inimest. Kes osanuks sellele mõelda tuhat aastat tagasi? 

Rahvuse väljasuremise oht on probleem, mille lahendamise eest ei vastuta tänases valitsusaparaadis mitte keegi. Varasemas valitsuses tegutses vähemasti rahvastikuminister Siseministeeriumi koosseisus. See oli poolik lahendus, kuid see oli vähemalt midagi.

Mart Võrklaeva (Reformierakond) selgitus rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni kaotamise eelnõule ei päde. Võrklaev väidab, et rahvastikuprobleemidega tegelevad paralleelselt riigikogu alalised komisjonid, näiteks sotsiaalkomisjon, mistõttu eraldi komisjoni töös hoidmine teeb probleemide lahendamise keerulisemaks. 

Vastupidi! Probleemi lahendamise teeb keeruliseks, kui probleemil ei ole peremeest. Peremehetud probleemid unustatakse valitsusaparaadis lihtsalt ära. 

Itaallastel olla vanasõna, et kui maja niikuinii maha põleb, võib ju tule paistel ennast soojendada. Valitsus näib olevat veendunud, et maja nimega eesti rahvus põleb maha niikuinii. Ainsad talad, mis valitsuses vastutasid maja koospüsimise eest – rahvastikuminister ja rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon – eemaldatakse konstruktsioonist vabatahtlikult ja jäädakse end mugavalt tule paistel soojendama. Või on kavas hoopis tulekahju mingil moel peenhäälestada?

Rahvastikukriis vajab peremeest, kelle initsiatiivi ja eestvedamise toel suunatakse kogu riigiaparaadi jõupingutused eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Riiklikus poliitikas tähendab see keskendumist inimeste oskusele luua ja hoida õnnelikke paarisuhteid, majanduspaketti lapsi soovivate perede toetamiseks ja kasvatamiseks, lasterikkust ja rahvustunnet toetavate hoiakute kujundamist, eesti rahvuslikku identiteeti edasikandvat haridussüsteemi, pidevat tööd laste kasvatamise majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete aspektidega, lasterikkuse ja tööhõive ühildamist jne.

See loetelu ei ole täielik. Nende teemadega tegeleb riigiaparaat ka täna, kuid need on hajutatud erinevate ministeeriumite vahel ning tegevus seetõttu laialivalguv. Igal ministeeriumil on oma selge eesmärk ja valdkond. Eestlaste arvu vähenemine on nende jaoks vaid üks paljudest kõrvalteemadest. Rahvastikukriis vajab eraldi fookust, mida praegune valitsusaparaat ei paku. Lahenduseks on luua eraldiseisev Rahvastikuministeerium.

Eestis on süvenenud lõhe elanike ja nende esindajate vahel, mis võib teoreetiliselt viia ka ühiskonda raputavate sündmusteni. Eesti on selles mõttes alati olnud üks rahulikumaid elupaiku maailmas, kuid siin ei tasuks hakata jagama ülemäära palju komplimente ei kehtivale õiguskorrale, sotsiaalsele kindlustundele, välispoliitikale ega majandusmudelile: oleme kodurahu eest tänu võlgu kõigepealt meie inimeste tasasele iseloomule, töökusele ja rahumeelsusele. 2007. aasta „pronksiöö“ sündmused olid pärit hoopis teisest kultuuriruumist ja toetatud teistsuguse temperamendiga ning ka väljastpoolt Eestit.

Mihkel Mutt kirjutas oma loos “Tarkade demokraatia Eestis” (PM 23. oktoober 2019): “Eesti kontekst on tasase tasakaaluka maa kontekst, meeldib see või mitte. Eestis on vähe streike, mässe ja meeleavaldusi, niisama hästi kui puuduvad füüsilised kokkupõrked eri rahvus- ja keelegruppide vahel, katsed leida vähemuste aktiivset vaenamist ei anna reljeefseid tulemusi jne.”

Aga “katsed leida” jätkuvad, ja kuna nad ei kanna vilja, siis esitatakse soovitut tõe pähe mõnes järjekordses aruandes või presidendikõnes. Kuid eestlased jäävad ikka mittesõjakaks, isegi pisut flegmaatiliseks perekeskseks rahvaks, Eestil polnud kolooniaid, Eestis polnud kodusõda. Välismaal seda ei tajuta ja seal väljatöötatud metoodikad annavad meie vaenu külvamisele varjumatult spetsialiseerunud “inimõiguste keskustele”, olgu eesotsas Käsperi või Semjonoviga,  fake-tulemusi, kuid real-raha, tulgu see läänest või idast.

Kunagi, kui Tallinna Laagna kanal oli äsja avatud täies ulatuses liiklusele, kippusid mõned poisikesed loopima autosid kõrgelt kaldalt kividega. Üks minu kolleeg, üsna tuntud eesti ajakirjanik, jagas minuga sel puhul oma mõtteid: näed, Ivan, see on üks näide, kuivõrd erinevad on siiski eestlaste ja venelaste vaated ühele ja samale sündmusele: eestlastele ei mahu pähe, kuidas üldse saab kividega autosid loopida: autod võivad ju viga saada! Vene vanemad aga raiusid vastu õigustades oma lapsi: no ja siis, omanikud on soetanud oma autod kergelt saadud raha eest, nad on ju meid sama hästi kui paljaks varastanud, meie ei saa endale autot lubada! Ja mida see üks mõlk autole teeb!

Praegu, kui üüratul Lasnamäel pole enam autosid kusagil parkida, sest mõnel perel on neid lausa kaks või kolm, vaatavad needsamad suureks kasvanud kividega loopijad aknast oma bemme ja mersusid kullipilguga, ja isegi nende autode pehme puusaga müksamine võib lõppeda mööduja jaoks närvivapustuse või isegi millegi hullemaga. Inimesed valvavad isegi „oma“ parkimiskohti, nendes ärkas omaniku instinkt ja nende auto kiviga pihtasaamine lõppeks kurvalt mitte niivõrd auto, kuivõrd viskaja jaoks.

Kõigel sellel on loomulikult oma ajaloolised ja maailmavaatelised põhjused: eestlased on olnud nõukogude võimu all venelastega võrreldes lühemat aega, kuigi ka neid riivas sundkollektiviseerimine ja „kulakute“ vaenamine. Kuid proletaarne vaim on siinmail alati olnud nõrgem. Pärast 1917. aastat hakati Venemaal jõhkralt purustama traditsioone – proletariaat, kes toitus talurahva poolt toodetavatest põllumajandussaadustest, oli kuulutatud „hegemooniks“ ja korraldas relvastatud punaväelaste reide leivavarude ja muu toidumoona rekvireerimiseks (prodrazvjorstka); paljudest mahapõletamata kirikutest said tallid, teraviljahoidlad ja ateistlikud planetaariumid; peresuhted revideeriti, kuulutades välja piiride likvideerimist mehe ja naise vahel; intelligents ja vaimulikkond represseeriti; kultuur pandi põlvili ja suruti Majakovski primitiivse luule tasemele jne. Põlualustest traditsioonidest lahutatud rahvas muteerus üsnagi kurjaks koosluseks, ja kuna mõned ajaloolased üritavad eksponeerida seda genotsiidi juutide ja massoonide vandenõuna, siis tahaks siin tsiteerida ajaloolase ja intellektuaali Aleksandr Nevzorovi sõnu, kes märkis, et „viis roostetanud mauseritega juudikomissaari ei oleks võimelised tapma miljoneid ristiinimesi, seda tegid peamiselt kirikuid usinalt külastanud „head õigeusklikud“ ise, kes hävitasid isuga oma kogukondade liikmeid, vaimulikke ja teisi „rahvavaenlasi“.

Nõukogude ajal oli reegliks saata „vennasvabariikidest“ pärit kutsealused teenima hoopis teistesse regioonidesse – nagu selgitas üks minu Eestisse 1980. aastate alguses aega teenima suunatud Moskva sugulane, ei hakkaks ju eestlased mässu korral tulistama eestlasi ja kasahhid kasahhe, aga eestlased kasutaksid relva kasahhide vastu, ja kasahhid – eestlaste vastu. Minu sugulane teenis Tallinnas ja oli tükk tegemist, et saada ta kaheks päevaks meie juurde. Me sõitsime tollal maale salaja, rongiga ei julgenudki, kuna tal ei olnud õigust väljuda Tallinna piiridest. Ta rääkis, et vene poisse instrueeriti pidevalt: eestlased on kohutavad natsionalistid, ärge väljuge sõjaväeosa territooriumilt, sest teid tõenäoliselt rünnatakse…

Jah, ajateenijaid saadeti reeglina teenima teistesse vabariikidesse, aga pole mingi saladus, et venelased teenisid ju kõikjal. Sest just nemad on rahvana läbinud sellise ajaloolise internatsionaliseerimise koolituse, mis lubas tulistada käsu peale kõhlemata nii „võõraid“ kui ka „omi“. Loomulikult ei ole selline omadus rangelt rahvuspõhine, sest me ju teame ka „läti punaste küttide“ metsikustest ega unusta, mis rahvusest olid Beria ja Stalin. Kuid nagu ütleb vene käibefraas, „в семье не без урода“.

Praeguste vasakliberaalide üheks eesmärgiks ongi just „uroodide“ osakaalu oluline suurendamine ja uueks normaalsuseks kuulutamine. Et inimene ei valiks vältimatu valiku korral mitte oma rahvast, nagu soovitas oma testamendis Rudolf Rimmel, vaid võõrast. Ja sihtmärgi valikul toimiks vastupidiselt, tulistaks omi, mis toimubki praeguses Eestis ülekantud tähenduses kõikjal. Ja riigile tähtsatel pidupäevadel ja ka lihtsalt uusaastaööl ilmub rahva ette tema poolt mittevalitud president ja iga jumala kord hakkab eestlastele jälle midagi ette heitma, mida pole nagu eriti kuulnud teistes riikides, kus on siiski kombeks inimesi õnnitleda ja mitte nende tuju rikkuda. Aga rahvusliku kokkukuuluvustunde soovitajana töötab selline „uusnormaalsus“ küll. Loomulikult on olemas ka heas mõttes internatsionalism, kui erinevast rahvusest inimesed teevad koostööd, toetavad teineteist, on solidaarsed ja elavad kõrvuti. Kuid siin kehtib tuntud reegel kvantiteedi muutumisest uueks kvaliteediks. Ja eestlasi on praegu Eestis täpselt nii palju, et seda „uut kvaliteeti“ kohe ei juhtuks, et ei sünniks järjekordne „uus ajalooline inimkooslus“, kui inimesed ei tea oma päritolu ja nummerdavad oma (vana)vanemaid, et ainult mitte lausuda „ema“ ja „isa“. Kuid selle hapra tasakaalu rikkumine hoogustuva immigratsiooni abil võib muuta põhiseaduses sõnastatud eesmärgid utoopiaks ja igandiks.

Eestiski toimuvad praegu protsessid, mis on võrreldavad riigipöördejärgsel Venemaal aset leidnud sündmustega: tavade üle irvitamine ja nende lõhkumine, traditsioonilise perekonna demoniseerimine, pavlikmorozovite kasvatamine ja peremudeli loomuvastane rekonstrueerimine, „vana maailma“ esindavate vaimulike ja kunstiinimeste küttimine (meil veel ülekantud tähenduses), laste seksuaalobjektideks muutmine, „vale maailmavaate“ kandjate väljajuurimine kõikjalt meedia ja uppumatu ametnikkonna ühendatud jõupingutuste abil, eesti eksistentsiaalsete kultuuritraditsioonide (laulu- ja tantsupeod) mõnitamine, eesti keele tagaplaanile tõrjumine peamiselt vene ja inglise keele abil, EELK ründamine väljast- ja lõhestamine seestpoolt jne. Naeruvääristatakse mälestust eesti silmapaistvatest ajaloo- ja kultuuritegelastest (Konstantin Pätsi ja Jaak Joala „monumendid), labastatakse teatrit (NO99) ja viiakse populaarne muusika „formatiseerimise“ ja „manageerimise“ abil enneolematult madalale vaimsele tasemele. Kõige absurdsem näide on muidugi riigi raha eest teostatav „Eesti laul“, kus pole ei eesti keelt ega laulu. Pluss igasuguste rahvustunnete häbivääristamine. Kui näiteks Marju Lauristin väidab, et on häbi olla rahvuslane, jääb vaid üle tõdeda: seda on kommunistid rääkinud alati.

Siinsega võrreldes tunduvalt agressiivsemate usundite ja kommetega regioonidest lähtuva immigratsiooni soosimine toob endaga kaasa näiteks Rootsi ja teistessegi riikidesse sööbinud kohalikku kultuuri ja seadusandlust eiravate enklaavide moodustumise. Eestlased on tasase loomuga ja piisab sisserändajate kogukonna tekkimisest mõnes väiksemas linnas selleks, et eestlased hakkaksid sealt välja kolima. Meil on juba olemas kogemus Ida-Virumaa ja mõnede väikelinnade näol, aga siinsete venelaste kombed ja suhtumine teistesse rahvastesse on ikka lausa leebe variant võrreldes sellega, mis toimub praegu Hollandis, Pariisi eeslinnades, Malmös ja paljudes teistes Euroopa paikades.

Siit jõuamegi ringiga tagasi sinna, kus poisikesed viskasid kividega autosid Laagna kanali servalt. Tänapäeva Euroopas autosid aga lausa põletatakse, sadade ja tuhandete kaupa. Ja sellega tegelevad juba täiesti meheeas inimesed, kes vihkavad võõrast vara, võõraid kombeid, võõrast usku ja võõrast kultuuri. Ja kelle traditsioonidele pole võõras ka neile vastumeelsete inimeste kividega karistamine. Kas me peaksime olema nii poliitkorrektsed, et hakkame sallima ka seda?

Kas me polegi ajaloost mitte midagi õppinud?

Vaidlused ja lõhe ühiskonna eri pooluste vahel lähtuvalt eestluse, perekonna, keele, kultuuri ja oma riigi mõistmisest on paljuski taandatavad idealismi ja pragmatismi igipõlisele vastasseisule, kirjutab kultuurikorraldaja ja Isamaaliste kogukonna algataja Juhani Jaeger.

Veendunud idealistil on äärmiselt keeru­line mõista, kuidas ei saa pragmatist aru erilisest tundest, mille loob mõtlemine ajatutele ideaalidele nagu perekond, inimelu, rahvusriik, traditsioonid, eesti keele ilu. “Kuidas inimesed ei märka nende pühadust?” küsib idealist.

Pühaduse mängu toomisega läheb pilt aga veelgi vildakamaks. Pühadus justkui ei sobitu tänapäevasesse süsteemi. Kui idealist siiski võtab nõuks pühaduse argumenti kasutada, võib ta peagi leida end surutuna “usuhullu” staatusesse. Viidates riigi ja kiriku lahususele (millest Eestis palju räägitakse, kuid mida põhiseadus muide ei sätesta) saab jutu pühadusest kiiresti tasalülitada. Idealist sunnitakse möönma, et pühadus ei ole teema, millega tulevikku teed murdvat progressiivset internatsionaali torkida.

Ajal, mil kirikus käimine oli Eestis samasugune sotsiaalne norm, nagu täna on maski kandmine, kinnistus inimeses pühadusetaju hoiakuna, mille kaudu suhestuda muu maailma ja nähtustega. Pühaduse objekt on isiklik ja teisejärguline. Olulisem on inimlik oskus seda tunnet üldse tunda – oskus tunnistada inimese väiksust ja mõne nähtuse ülimuslikkust. Pühadusetaju on emotsionaalse intelligentsuse mõõde

Loomult fantaasiarikkal ja unistaval natuuril on kergem leida pühadustundega kontakti. Siiski ei ole tegu “parema ajupoolkera inimeste” eksklusiivse omadusega. Pole kunagi olnud. Ka kõige takusema mõttemaailmaga talupoeg võis vedrudeta vankril kirikust kodu poole kolistades vaadata põllul tärkavat orast ja tunda selles ära elu tekkimise ime.

Orase tärkamisele on mõistuspärane seletus: oli seeme, see külvati õigel ajal õigesse pinda, künti maasse, vihm kastis, muld toitis ja nüüd – kevadel – me näeme lume alt välja sulavaid rohelisi võsukesi. Suvega need kasvavad suureks ja anna­vad uut seemet. Tekib uus elu. “Elu on püha,” lisab idealist. “See ei ole oluline,” vastab pragmaatik.

Ometi on meil Eestis nähtus, mis sunnib ka parandamatuid ratsionaliste möönma pühadustunde kõikvõimsust – laulupidu.

Laulupeol ei ole mingit ratsionaalset seletust. Pragmaatiliselt võttes ei ole laulupidu vaja. Aga laulupidu on ega näita hääbumise märke. Laulupeo nimel nähakse vaeva ja seda igatsetakse. Lauljad ohverdavad valmistumisel oma isiklikku aega ja publik peopäeval isiklikku ruumi. Marsitakse vihmas ja trotsitakse eesti suve kehva suusailma. Kokkuvõttes tajutakse peopäeval harvaesinevat üksmeelt ja ollakse hiljem nukker, et kõik äkki läbi sai. Natuke pohmaka või kassiahastuse moodi. Minnakse laiali, et viis aastat järgmist korda oodata. Niisugune ongi pühadus.

Ühiskond, mille üks osa hoiab kinni abielu mõistmisest tuumikperena, rahvuslikkusest, eesti kultuuri kasvamisest, eesti keelest, kirikust, metsadest ja ühtehoidvast kogukonnast, teine pool aga on pragmaatilistel kaalutlustel valmis neid nähtusi ulatuslikult teisendama või loovutama, peaks püüdlema selle poole, et meil oleks alati laulupidu.

Mõeldes end ühendkooride lõpubloki kõikehõlmavasse fluidumisse, võib ehk aru saada, et idealist on kogu aeg laulupeol. Idealisti jaoks on tärkav oras alati pisike ime, kuigi ta teab, mis on selle looduslik põhjus ja tagajärg. Eestlus on talle eriline väärtus, kuigi ta teab, et eesti keel on vaid üks seitsme tuhande seas. Idealist teab, et ema ja isa on erinevad, laps vajab neid mõlemat ja muud kombinatsioonid seda vajadust ei asenda. Idealist väärtustab eesti rahvust ja traditsioone, sest rahvus põhineb kultuuril ja meie kultuur on talle asi iseeneses.

Kõige selle juures teab idealist, et kõik see, mis ei ole ideaal, pole sugugi mitte halb. Ideaalide kaitsjatele heidetakse tihti alusetult ette, justnagu tähendaks ideaali esile toomine kõige ülejäänu halvustamist. Ei tähenda. Idealist teab, et eestlane ei ole parem teistest rahvustest. Ka mitte halvem. Eestlane olla on lihtsalt püha eestlase jaoks, nagu olla soomlane on püha soomlasele ja beduiin beduiinile. Ja Eestimaa – samuti püha – on laias maailmas meie pisikese kultuuri ainus püsikindel asuala.

Praktiliselt võttes ei ole seda kõike üldse vaja. Praktiliselt võttes piisab, kui maailmas on üks keel paljude asemel, üks nahavärv ja näojooned värvikirkuse asemel, hooldajad ema ja isa asemel, ühed globaalsed kaubamärgid, tarbimisharjumused, kultuur jne jne.

Praktiliselt võttes ei ole vaja ka laulupidu. Ometi on meist enamiku sees miski, mis siinkohal häälekalt vastu vaidleb, et on ikka vaja küll. See miski ongi pühadustunne.

Kui sa tunned seda tunnet laulupeo suhtes, siis mõtle nendele inimestele, kes tunnevad sedasama rahvuse, keele ja kultuuri, perekonna, kogukonna ja ümbritseva keskkonna, talutoidu, väikeettevõtluse ja oma tagahoovi suhtes. Ja kui sa ei tihka millegi kohta öelda, et see on sulle püha, siis ütle, et see on sulle (nagu) laulupidu. Sellist võrdlust on eestlasel võimatu mitte mõista.