Kuu: jaanuar 2021

Elukogemus ütleb, et kõige magusamaks läheb kaklus pärast kakluse lõppu. Siis saab alistatud vaenlase surnukehal tantsu lüüa ja kireda. Ja kui surnukeha siiski päris surnud ei ole, kireb toogi omal viisil vastu.

Mõlema poole käitumine on ülimalt inimlik. Kohe nii inimlik, et peaaegu loomalik. Peatähelepanu pälvib siiski võitja, sest prožektorid on suunatud temale, tema suust peab publik teada saama, kes või mis järgmisena ette võetakse – sa rrrraisk! Küll me nüüd teeme! Teeme teie elu nii ilusaks, et kivi ei jää kivi peale. Paneme jõed teistpidi voolama ja kõik vene lapsed paugupealt eesti keeles mõtlema. Ja, ah, oh, kui põhjalikult meie juurime välja kõiksugused urgudesse pugenud vaenu-ussid, kes seal tuumasõda kavandavad. Ja õlitavad neid kette, millega naisi pliidi külge aheldada. Ei lähe läbi! Armastus võidab!

Nõukogudeaegse karastusega inimene seda pröökamist muidugi üleliia südamesse ei võta. Tamtamme on ennegi kuuldud – tormilised, kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks. Olid vast ajad… Uus inimene pidi kohe-kohe valmis saama, kommunism pidi kohe-kohe mühinal käima minema, piimajõed ja pudrumäed üksnes ootasid märguannet, et meile kaela vajuda ning meid enda alla matta.

Aga vaat ei matnud. See õnn läks meist mööda. Meie õnneks. Kuid kas meil teist korda enam nii palju õnne on? Sugudeta, rahvusteta ja traditsioonideta ideaalmaailm läheneb. Ja muudkui läheneb. Sama fataalselt nagu hävitav komeet Lars von Trieri filmis „Melanhoolia“. Vahepeal küll petlikult kaugenedes, kuid seda vaid selleks, et hoogu koguda ja ikkagi tulla. Anne Boleyni juba mängib mustanahaline, aga talispordivõistlusi veel ära keelatud ei ole. Uskuge mind, seegi tuleb. Sest talisport on padurassistlik. Keerake televiisor lahti ja veenduge ise. Kunagi 1970ndail olla üks neeger Otepääl suuskadele pandud. Pärast mõningast tutvumist meie rahvusspordiga oli tema otsus: „Erakordselt idiootlik tegevus.“ Just! Ja kui juba idiootlik, siis tuleb ära keelata. Sama karmilt kui Musta Luige ülesastumine „Luikede järves“, mis pole küll idiootlik, kuid see-eest äärmiselt solvav. Või kas olete mõelnud, kui närune on see reegel, et valged alustavad? Kohe selline reegel, eks ole, et valged alustavad. Sest kujutage ette, neil on selline privileeg. Siin on kaks võimalust: kas edaspidi alustavad mustad või keelame male hoopis ära. Eelistatav muidugi viimane, sest seni, kuni mängitakse malet, püsib ka võimalus, et mustad kaotavad.

Kui teile tundub, et ma pilkan, siis teile tundub õigesti. Ainult et pidage meeles: mina ei alustanud.

Haritlaste ja loomeinimeste (miskipärast eriti teatri- ja kinorahva, vähem muusikute) seas samm-sammult levivat mõistusekaotust jälgides kaob lootus seda uputust mingite argumentide või veenmise abil peatada. Usk on usk on usk. On usk. Ja jutul lõpp. Ainus, mis usu vastu aitaks, oleks see, kui laseksime vastavatel prohvetitel ja jüngritel eladagi nende endi ideaalmaailmas. Aitaksime neil luua midagi hüperkommuuni taolist, sest vaevalt et seesinast ideaalmaailma tohiks riigiks nimetada. Riik on saatanast, nagu ka haigla ja kool, ütles Foucault, aamen. Ühesõnaga, üks territoorium, kus leidub keskmisel määral loodusvarasid ja muid ressursse, et elu käimas hoida, ja edasi korraldavad nad oma paradiisi juba ise. Või jätavad korraldamata, sest korraldamine tähendab inimese vabade valikute piiramist. Üldiselt – tehku mis tahavad. Võtku vastu nii karm vihakõneseadus, kui hing ihaldab, olgu nii avatud nagu kaks talliust kuubis, elagu hommikust õhtuni nii ilma laulupidude ja sõjaväeta, kui annab. Lastest on muidugi kahju, aga tuleb loota, et suure sallimise käigus pole kellelgi eriti aega neid teha. Sünnitamine ju alandav ka. Lõpuks pole lapsi ka tarvis, sest kõigile tagab õnneliku vanaduspõlve pensioni II sammas, mis ülima individuaalse vabaduse huvides on kõigile rangelt kohustuslik. Keskeltläbi on elu igatahes lill, kõik saavad ka kodanikupalka. Kui tundub, et sellest ei piisa, võib igaüks oma kodanikupalka ise tõsta. Pole probleemi. Roosa põrsas magab kanapoja kaisus ja krokodillid toituvad õuntest.

Kas mõttel oleks jumet?

Muudatuste ellu viimiseks üritatakse väga sageli laiendada isiklikke kogemusi riigi tasandile, kuid selline lähenemine ei võta arvesse traditsioonide kujunemise põhjuseid ja pikka ajalugu. Suures pildis ei tohiks olla küsimus selles, milline on kellegi isiklik arvamus, seksuaalne sättumus või peremudel. Küsimus on selles, kuidas me suhtume välja kujunenud tavadesse ning, milliseid traditsioone me võiksime hoida enda riigis, kirjutab Isamaa noorteühenduse juhatuse liige Cornelia Kangur.

 

Traditsioon (või ka tava või komme) on inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi, näiteks sündmuse või kommete kordumist ehk järjepidevust. Kuigi traditsioon on aja ja ruumiga piiratud mõiste, on ühes kultuuriruumis viibivatel inimestel üldiselt sarnased traditsioonid.

Sotsioloogilisest vaatepunktist annab ühiselt omaks võetud traditsioon ühiskonnaliikmetele teatava normi, mida täidetakse ühiselus vabatahtlikult. On traditsioone, mille aeg on “pühaks” muutnud. Pühaduse mõiste kui niisugune on ilmselt paljude jaoks meist tänasel päeval kaugeks jäänud. Sellegipoolest püüame me kinni pidada sotsiaalsetest kokkulepetest kui kogukonda kuulumise hea tahte märgist.

Traditsioonide olemasolu aitab luua heaolu ja turvatunnet, mille toel inimesed saavad panustada rohkem ka oma isiklikule õnnelikkusele. Lisaks annavad traditsioonid meile kuuluvustunde. Traditsioonid (moraal, tavad ja kultuur) aitavad meil mõista, kust me tuleme ja kes me inimestena oleme. Ajad muutuvad, maailm muutub, kuid meie võitlused, hirmud, vajadused ja soovid on suuresti jäänud samaks. Traditsioonid toimivad stabiliseeriva jõuna meie elus ja ühiskonnas. Uuringud on näidanud, et inimestel, kellel on tugevamad moraalsed printsiibid ja kes austavad traditsioone, on selgem elu eesmärk ning nad tunnevad ennast vähem võõrandununa. Traditsioonide vaba ühiskonda ei ole olemas, lihtsalt ühed traditsioonid asendatakse teistega. Näiteks vanasti tähistati meil Kadri ja Mardipäeva, tänapäeval peetakse hoopis Halloweeni.

Võtmeküsimuseks on, kas traditsioonid muutuvad loomulikul teel või käsukorras.

 

Miks ei tohiks traditsioone käsukorras muuta?

Hiljutine näide traditsioonide ümberkujundamise püüdest oli Politsei- ja Piirivalve Ameti 2019. aasta algatus kaotada lapsele esmakordse passi taotlemise ankeedist ära terminid “ema” ja “isa”, asendades need terminiga “vanem”. Õnneks pöörati see algatus tagasi. Selline muutus vähendab traditsioonilise perekonna olulisust, kuigi on selge, et lapsel peaks olema õigus nii emale kui ka isale. Seda kinnitavad ka perekonnaõigust puudutavad kohtuvaidlused.

Traditsiooniline pere koosneb tänapäeval, meie kultuuriruumis mõistes, emast, isast ja lastest, aga läbi aegade on sellesse kooslusesse kuulunud ka vanavanemad ja teised lähisugulased. Selline peremudel mängib inimese arengus asendamatut rolli, sest koos olles on lihtsam ja parem eluga toime tulla. Eesti Tervise Arengu Instituudi 2017.–2018. aastal läbi viidud uuringu tulemused kinnitasid, et kahe bioloogilise vanemaga (traditsioonilisest perest pärit) – laste elukvaliteet on üksik- või võõrasvanematega perede laste omast parem.

Ajalooline kogemus kinnitab meile, et tugev kogukond suudab läbi tulla ka kõige rängematest katsumustest, aga sellise kogukonna tuumaks on tugev, traditsiooniline perekond ja abielu.

Riiklikud struktuurid ei suuda ega peagi kaitsma inimest tema enese eest, tema eetika ja moraali allakäigu korral, küll aga on nende võimuses toetada ühiskonna vundamenti. Kuigi mõned valjemad hääled ühiskonnas üritavad väita nagu oleks traditsiooniline perekond pelgalt müüt, kättesaamatu ideaal või lootusetu relikt, on tegemist elureaalsusega, mida tõestavad sajad tuhanded perekonnad ja pühendunud abielud.

 

Ideaale ei tohiks kergekäeliselt kõrvale heita

Mina kasvasin lahutatud perekonnas. Ma ei ole veel abielus ega ema, kuid ma tahan kindlust, et mu tulevastel lastel on ka tulevikus õigus enda emale ja enda isale. Tahan kindlust, et saan oma isamaal lapsi kasvatada nii, et minu Eesti riik kaitseb minu peret selles kasvatusprotsessis. See ei ole oluline ainult mulle, vaid ka paljudele teistele Eesti kodanikele.

Lapsed vajavad enda bioloogilisi vanemaid. Ema olemasolu lapse elus toetab lapse emotsionaalset turvalisust. Ka isa olemasolu lapse elus ei ole vähetähtis. Uuringud on näidanud, et isa turvaline osalus lapse elus on oluline, et vähendada poiste antisotsiaalset käitumist ja kuritegevust ning tüdrukute liigvarast seksuaalset aktiivsust. Isa võimuses on anda eeskuju pojale, milline peaks olema hooliv ja armastav mees ning tütrele, kuidas ära tunda enda elus meest, kellele võib alati kindel olla. Seega on tugev ja tasakaalustatud rollidega perekond õnneliku ühiskona alustala. Erinevate peremudelite olemasolu juures peame siiski silmas pidama, mida tahame näha eeskujuna ja riiki edasiviiva jõuna.

Erinevad arvamused juhivad meid erinevale teele, täna on meil võimalus kaasa rääkida, missugune see tee on, kuhu me minna tahame. Suures pildis ei ole küsimus selles, mis on sinu või minu isiklik arvamus, kellegi seksuaalne sättumus või eraeluline suhe. Küsimus on selles, mida meie kodanikena soovime, et meie riik väärtustaks ning mille seame enda ühiskonna ideaaliks.

 

Inimkonna parim võimalik arengumudel on kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus, kirjutab Isamaaliste mõttekoja liige Tiit Kärner.

Arengukavas „Eesti 2035“ on ühe eesmärgina toodud riigi avatumaks muutmine. Sellisel kujul püstitatuna on see eesmärgiks täiesti kohatu, nii nagu oleks seda ka riigi suletumaks muutmine. Sõna „avatud“ on muutunud sama loosunglikuks kui Nõukogude Liidus oli sõna „kommunism“. Neid ühendab see, et mõlemad kujutavad endast teatud ideaali, unelmat, mille poole püüdlemine on küll ilus ja hea, kuid mis konkreetse sihina ei ole kasutatav. On korduvalt meelde tuletatud, olen seda isegi teinud, et sajandivahetuse tuntumaid kultuuriuurijaid Claude Lévi-Strauss hoiatas inimkonda UNESCO tribüünilt ühiskondade liigse avatuse eest[i]. Põhjuseks see, et avatus vastandub maailma mitmekesisusele. Mitmekesisus on aga arengu eelduseks.

Miks mitmekesisus seda on, seda mõistis esimesena Charles Darwin. Loodusliku arengu tagab Darwini triaadi nime all tuntud mehhanism, mille koostisosadeks on pärilikkus, muutlikkus ja looduslik valik. Muutlikkuse ülesanne on luua varieeruvaid koopiaid, pärilikkusel nende säilitamine loodusliku valiku jaoks ning looduslik valik on see, mis nende koopiate suhtes otsuse langetab ning parima välja valib. Muutlikkus toimib juhusepõhiselt, valik aga kontrollib tulemust antud looduslikus kontekstis. Nii toimub areng.

Sajand hiljem, möödunud aastasaja keskel taibati, et see, mis kehtib bioloogilise arengu kohta, kehtib loodusliku arengu kohta üldiselt. Eluslooduses jälgitav uute korrapäraste struktuuride – näiteks uute liikide – teke ei ole vastuolus termodünaamika teise seaduse poolt ennustatud arenguga struktuuritu tasakaaluoleku – nn soojussurma – suunas, vaid tulenebki sellest, nii nagu Maa temperatuurierinevuste tasandumine sünnitab korrapärase ehituse ja käitumisega keeristorme. See nähtus, mida nimetatakse iseorganiseerumiseks, võimaldab seletada Universumi kogu arengut ühtsest vaatenurgast ning on kaasaja teadusliku maailmapildi üldaktsepteeritud aluseks.

Küsimust sellest, kas see on rakendatav ka inimühiskonnale, käsitles akadeemik Harald Keres oma 1980. a „Loomingus“ ilmunud artiklis[ii]. Ta jõudis järeldusele, et inimkonna arvukus on statistiliste seaduspärasuste avaldumiseks piisavalt suur, samas hämmastas teda, et inimkonna spetsiifiliseks iseärasuseks peetav mõistuslikkus inimühiskonna käitumises ja ajaloos kuidagi ei avaldu. Need statistilised seaduspärasused, mida jälgida võime (näiteks Gini koefitsiendi väärtuses kajastuv varanduse ebaühtlane jaotus, Pareto printsiip ehk suhte 80:20 laialdane esinemine jms), oleksid ühesugused nii mõistuslike, mõistuseta, kui ka eluta objektide korral. „Inimkonnal on saatus, mida ta pole võimeline mõjutama senikaua kuni tema tegevust kontrollib juhus,“ oli Kerese kokkuvõte.

Viimase paarikümne aasta jooksul on arusaamisele jõutud miks see nii on. Emotsioonide teaduslikud uuringud on näidanud, et inimeste käitumist juhivad suuresti samad impulsid, mis suurel osal loomadel. Teadvustatuna nimetame neid tunneteks. Inimese eripära väljendub selles, et me suudame tundeid keele abil väljendada, kuid samas teadvuse abil väga vähe juhtida. Ülevaate elusolendite, sealhulgas inimese, ja ühiskondlike institutsioonide kujunemisest ühtse loodusliku evolutsiooniprotsessi käigus võib leida siin viidatud raamatust[iii].

Selline on maailm, milles me elame. Ja meie olemasolu pole midagi enesestmõistetavat, tegelikult on see suur ime. Selleks, et elu ja isegi tähed ja planeedid üldse tekkida saaks, peavad meie maailma füüsikalised konstandid omama väärtusi väga kitsas vahemikus. Lisaks peab maailm olema piisavalt juhuslik, varieeruv, erinevaid arenguvõimalusi pakkuv. Ning nii see kõik on – muidu meid ei eksisteeriks (seda sedastust nimetatakse antroopsuse printsiibiks).

Selle muutlikkusega puutume pidevalt kokku. Inimesed varieeruvad väliste tunnuste, füüsiliste eelduste, vaimsete võimete järgi. Enamasti on need erinevused eluks väheolulised, vahel tõsisemad (idioodid ja geeniused). Siia mahuvad ka kõik „78 erinevat sugu“ ning kõik seksuaalhälbed. Bioloogiline norm on aga üsna täpselt paigas – see, mis tagab inimsoo kestmise ning arengu jätkumise.

Sotsiaalse normi varieeruvus on aga väga suur. Kõik olemasolevad kultuurid on osutunud elujõuliseks oma keskkonnatingimustes. Iga ühiskonna, iga rahvuse jaoks on tema kultuur edukaks osutunud käitumise, seega ellujäämise emotsionaalselt kinnistatud eeskiri ning selle liikmed kaitsevad seda instinktiivselt. Inimkonna jaoks tervikuna on kultuuride paljusus eelkirjeldatud põhjusel ülioluline. Seda eriti muutuvate keskkonnatingimuste korral. Nii erinevate taime- ja loomaliikide kui ka erinevate kultuuride olemasolu on loodusrikkuse võrdtähtsad osad Maa edasise arengu jaoks. Paljud nn rohelised liikumised ei näi seda taipavat, mis sunnib nende eesmärkides kahtlema.

Viimase paarisaja aasta jooksul tehtud katsed inimkonna arengut teadlikult juhtida on olnud katastroofilised. Üks olulisi põhjusi on see, et need katsed on toetunud sotsiaalsetele ideoloogiatele, mille arusaamad inimesest ja ühiskonnast on olnud väärad. Eriti hukatuslik on olnud ettekujutus, et inimeste käitumist saab ühiskondlike tingimuste muutmisega suvaliselt suunata. See mitte ainult ei vii paratamatult ebaõnnestumisteni, vaid paneb ka süüdlasi otsima ja karistama (niinimetatud reaktsionäärid, tagurlased, „ajast maha jäänud“, lihtsalt harimatud ja rumalad jms). Kuid ka parim olemasolev teadmine, ehkki ta võimaldab vältida selliseid ekstsesse, ei luba meil tulevikku ette näha[iv]. Seega inimkond peab pidevalt olema valimis kohastuma muutuvate oludega ning mida enam võimalikke vastuseid inimkonnal on, seda suurem on tal võimalus edukas olla. Seega on palju väikesi ja erinevaid ühiskondi inimkonnale palju turvalisem ja enam eduvõimalusi pakkuv kui üks ühtne suur. Lisaks sellele ütlevad teadlased, et inimene ei ole evolutsiooniliselt kohastunud suurte ühiskondadega, mistõttu need on konfliktsed ja ebastabiilsed[v]. Lähiajalugu on selle tunnistus.

Seetõttu on ühiskondade üha suuremale avatusele ja ühtlustumisele viivad üleskutsed inimkonna jaoks vastutustundetud. Praegusel infoajastul on ettekujutus riikide hukatuslikust suletusest üldse anakronistlik. Palju reaalsem oht on kultuuride nivelleerumine ja allakäik, kultuurilise mitmekesisuse kadu. Rahvaste kultuurilise omapära kaitsmine on see, millega tuleb tegeleda ja mille eest seista. Paraku on ka Eestis poliitilisi liikumisi ja organisatsioone, sealhulgas üllatuslikult ka Eesti keelenõukogu, kes jagavad NL lõpuaastate ametlikku „rahvaste järjest suurema kultuurilise lähenemise“ nägemust. See, et suurema avatuse nõue on muutunud pea iga meie arengukava lahutamatuks osaks, näitab, et neid koostab mingi kogumik inimesi, kellel on ühiskondlikest, seda enam looduslikest protsessidest vähe arusaamist.

Eelkirjutatut arvesse võttes on inimkonna parim võimalik arengumudel kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus. Pluss mõned teaduspõhised vältimatud globaalsed kokkulepped. Rahvusvaheline õigus peab olema sellist arengut toetav. Sellise olukorra suunas liikumine võtab aega, sest suurriigid vaevalt oma „vanema venna“ rollist ja imperialistlikust poliitikast valmis loobuma on. Kuid liikumine selles suunas on vältimatu, on alanud ja kestab. See annab inimkonnale lootust.

 

—

[i] Claude Lévi-Strauss, “Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”.

[ii] H. Keres, „Juhus ning suured arvud“, Looming 1980 nr 12.

[iii] A. Damasio, „Strange order of things: life, feeling and making of cultures“. Lühikest ülevaadet vt  T. Kärner, „Ühiskonnateooria (loodus)teaduslikest alustest“, Akadeemia 2020 nr 7.

[iv] Karl Popper, „Historitsismi viletsus“.

[v] A. Damasio, ibid.